Põrgupõhja uus Vanapagan

A.H.Tammsaare-A.Dvinjaninov „Põrgupõhja uus vanapagan“, lavastaja Andres Dvinjaninov, Emajõe Suveteater

Päris hea saavutus oli. Ainus halb asi oli natuke kehv lavapaigutus ja kuuldavuse probleeme. Kuigi igale poole olid paigutatud mikrofonid, ei tahtnud osa teksti ikka kuuldav olla. Ja külje peal istujatest oli päris kahju, kui isegi enam-vähem lava suhtes keskosas istudes polnud ühte või teist äärt täielikult näha, siis äärel istujad nägid korralikult (aga vist liiga lähedalt) ainult seda osa lavastusest, mida mängiti nende poole peal, kui siis aga tegevus kandus üle lava teise otsa, siis polnud neil kindlasti mitte midagi näha. Eriti veel, kui pool rida nende ääre peal istujate ees ette poole kummardus, et mõnda lõiku seal asuvast lavast näha. Lavakujundus ise oli küll Põrgupõhjale omaselt rahvusromantiline – piklik põld, aga ikkagi liiga kitsas. Oleks tahtnud rohkem näha seda rügamisele viitavat lõputust, mida üks korralik põld endast kujutab, et pole näha tal otsa ega äärt, meeletult palju kive ja maltsa. Praegu olid dekoreeringuks küll mõned üksikud kivid, ilusti tehtud kartulivaod ja puude-oksade risu, aga see kõik jättis liiga minimalistliku ja kunstilise mulje, et päris põld pole ju selline.
Uku Uusberg oli muidugi täiesti täppi vanapagan. Ei kujutakski kedagi teist tõetruuma vanapaganana ette. Just väljanägemise poolest, kuigi mängida polnud tal eriti midagi. Muudkui sammus reipal sammul üle „põllu“, laiutas käsi ja vaatas oma naiivsete siniste silmadega süütult otsa. Töötegemist ja rahmeldamist, eriti aga vanapagana lõplikku hullumist ja laamendamist, kogu tehtud töö oma kätega lammutamist lavastuses ei näidatud. Tööst hoolimist näidati ainult sellega, et ülestehtud vagude vahel käidi väga suure aupaklikkusega, vaadates iga sammu puhul jalge ette, et mitte ühtegi tärkavat kartulivõrset mitte ära tallata.
Raivo E.Tamm Kaval-Antsuna tekitas esialgu kahtlust, kas tegemist on ikka kõige parema Antsu valikuga. Kuid Raivo E.Tamm kinnitas täielikult talle pandud lootused. Huvitaval kombel, mida vanemaks Ants muutus, seda usutavam tema olek oli, käte värin, põlvede tudisemine, keha konguvajumine, kõik oli ilusti omal kohal. Antsu puhul oli huvitav jälgida veel seda, kuidas ta kiriku katustatud osana kasutatavas majas akende peal aina kõrgemale tõusis. Nii 4.korruseni välja. Minu jaoks oli see Antsu ambitsioonikuse täitumine, ta tahtis saada tavalisest talunikust kellekski enamaks ja oskas oma susserdamiste läbi enda positsiooni tõsta. Nii et lõpuks on ta küla ainus mees, kellel on grammofon, ja kirikus oma pink.
Vanapagana tööd austasid isegi ametnikud, kes uhke viisikuna lava vallutasid. Nagu aru saades, et see mees on ennast sisse mässinud, kahetsedes, et vaesekele löödi Venemaal millegagi pähe ja ta mitte midagi ei mäleta, on oma viimsest mõistuseraastustki ilma jäänud, võtab maaparanduslaenu ja ehitab selle raha eest Antsu nimele raha. Sellepärast käib ka see viisik: Janek Joost, Rein Pakk, Nerko Urke, Leino Rei ja Aaren Soro kohmakalt mööda vagude vahesid. Neist Nero Urke nägi musta parukaga välja nagu mister Pugatšov ehk Maksim Galkin. Ants oli ainus, kes käis vagude peal, nagu vanapaganale näkku sülitades, kõik see töö on tehtud Antsu heaks, aga tema tallab vaod segi ja ei hooli üldse sellest, et teised on ööd-päevad vaeva näinud, et talle makse maksta. Isegi Antsu loomad on puhtamad kui vanapagana lapsed. Ametnike liikumine oli tehtud päris huvitavaks, kord ilmusid nad kõik korraga ühest kohast, kas ühelt või teiselt poolt lava, aga ka eraldi ning publiku vahekäikudest või Antsu taevasse pürgimise akendest. Kui enne etendust sai siit-sealt loetud, et lavastuses tähendab vanapagana õndsakssaamist tema ja Juula lahkumine helesinist värvi värava kaudu, siis minu jaoks tähistas õndsakssaamist just see kõrgustesse pürgimine. Mida kõrgemal sa oled, seda lähemal jumalale. Ka kirikuõpetaja pidas oma dialoogi Kaval-Antsuga kirikuvaremete osa kõrgustesse ehitatud rõdult.
Paljude tegelaste lavastusse toomine jäi küsitavaks, seda isegi nii olulise tegelase nagu Juula koha pealt. Enam läks peale särtsakas Lisette Merle Palmiste esituses, aga Juulat mänginud Sandra Üksküla-Uusberg suutis oma rolli täiustada ainult sellega, et käis suurte rohmakate sammudega. Ka üks ilus lõpustseen, mis filmist jäi meelde erilise pisarakiskujana, kus Juula tuletab meelde, kuidas nad Jürkaga armunud olid ja pehme rohelise sambla sees kallistasid, kadus kuidagi õhku ära. Juula rääkis seal ka liiga vaikselt. Samamoodi jäid küsitavaks vanapagana laste rollid, kas neid oli ikka vaja. Ja pisikeste, kuigi väga nunnude kaksikute mängutoomine oli kindlasti ainult nunnumeetri põhjasurumiseks. Ei teagi, kas kaksikud said iga kord mõlemad laval ära käia või toodi nad kummardamise ajaks mõlemad välja, et näidata, näete, meil on siin kaksikud, kuigi kännu peal midagi rääkimas (lapse tekst läks jälle kaotsi) käis neist ainult üks, teine ootas kogu aja lava taga, et etenduse lõpuks kummardama tulla. Palju kujundlikuma ja sobivama „osalisena“ tundus hoopis kirst, mida iga surma puhul ühest kohast teise kanti.