lemmiklaul

njaa... veelkord siis ilma sissejuhatuseta.
23.03. läksin endalegi üpris ootamatult Tartus toimunud saate „Eesti otsib lemmiklaulu“ salvestusele. Sattusin juhuslikult TV3 uudiseid vaatama ja seal teatati, et sel ja sel kuupäeval toimub salvestus, kultuurihuviline, nagu ma olen, otsustasin minna. Jõudsin paraja ajavaruga kohale, alguses tundus, et pilt on kuidagi kahtlane, mingid massid maja ei rünnanud. Aga kui mäkke tõusin ja maja enda vahetus ümbruses juba olin, siis seal liikus ikka rahvast ringi küll, kuigi ikka kuidagi kahtlaselt vähe. Noh vähemalt polnud võrrelda sellega, mis Superstaari ajal toimus. Ukse juures olid 2 töötajat, ma jäin nende ette seisma, et piletit otsida. Üks küsis, kas saab kuidagi aidata. Ma ütlesin, et otsin kohe pileti üles. Näitasin piletit tüdrukule, see ribis kontsu ära. Kui üles jõudsin, selgus, et rahvast ei lastagi veel saali, ja kõigil olid piletid kontrollimata. Kartsin, et sellest tuleb mingi jama, et ma pean seletama hakkama, et mul rebiti sissepääsu juures konts ära, aga õnneks keegi ei küsinud. Vaatasin, et sinna oleks isegi ilma piletita sisse saanud, kogu see mass tuli piletid käes sisse, aga pileteid keegi otseselt ei kontrollinud. Ja vabu kohti oli jalaga segada. Ma jäin seisma oma viimase rea juures, mul oli koht kõige ääre peal, polnud mõtet sinna maha istuda, kui rida oli veel tühi. Mõtlesin, et las teised istuvad ära, küll ma siis ennast ka vaikselt oma kohale poetan.
Minu koha taga oli suure kraana peal kaamera, kaameramees paigutas ülbelt minu kohale ja veel kahele kohale kõrval sildid “kaamera”. Ma kargasin kohe ligi, et see on minu koht! Mees ütles, et siia istuda ei saa, siin on ohtlik, ma saan istuda ette žürii taha. Mõtles vist, et ma olen selle ootamatu võimaluse üle väga õnnelik, aga sellisele kohale ma ei läheks mitte mingil juhul istuma, esiteks sealt jääks kindlasti kaamerapildi peale, sest žüriid ju filmitakse väga lähedalt ja palju, ja teiseks, sealt ei saa normaalselt saalist välja. Ütlesin, et ma tahan just selle koha peal istuda, ostsin spetsiaalselt selle koha, et väljapääsule hästi lähedal oleks, aga operaator jäi endale kindlaks – siia istuda on ohtlik. Ma kisasin pahuralt, et kas ma pean siis ära minema, ma tahan just oma kohale istuda. Siis tuli maja administraator ja rääkis nende teistega, kelle 2 kohta samuti kaamerasildiga kaetud olid, et me ei osanud sellega arvestada, et neid kohti ei saa müüa, minge palun rõdu teise ritta. Ma pööritasin selle peale silmi, et sinna ma küll ei lähe, see on veel kaugemal saalist väljapääsemise ja garderoobi jõudmise mõttes. Kuigi kaamera ette sattumise mõttes vist kõige ohutum. Aga sealt on jällegi piiratud nähtavus, ega ma siia raadiosaadet kuulama ei tulnud. Jäin jonnakalt sinna seina äärde seisma. Saaliuksed pandi juba kinni ja tundus, et kohe hakatakse šouga pihta. Vaatasin, et päris palju vabu kohti on, näiteks terve eelviimase rea minupoolne sektor oli vaba. Istusin sinna ääre peale, et kui selgub, et see on ikkagi mingi reserveeritud rida, siis saab kiiresti saalist välja tormata. Ja selles mõttes oli sellises reas ka julge istuda, et seda rida püütakse kindlasti mitte filmida, sest ei saa ju telepilti näidata, et kontserdisaalis terve rida tühi on.
Vägesid juhatas mulle juba Superstaari salvestusest tuttav tädi Ruut. Vaatasin, et sellele üritusele võib rahulikult oma veerand tundi või rohkemgi hiljaks jääda. Sellist varianti mulle ei torganud pähegi, et tädi Ruut kisab üle saali, mis teie seal üksi reas istute, see on mingi salvestusele vajalik tühi rida. 2 poissi kamandati kohe žürii selja taha jäänud tühjadele kohtadele, sest selle kohta oli vastukäiv inf, kaameramees ütles, et nende kohtade omanikud saavad žürii taha istuda, aga administraator kamandas nad hoopis rõdule. Nii et need kohad žürii taga tuli ka ära täita, ei saa ju sedagi eetrisse lasta, et saalis on vabu kohti, eriti veel žürii selja taga, kus pidevalt filmitakse ja mis kohad kõige rohkem silma torkavad. Kogu selle pika sissejuhatuse peale olin ma juba päris tüdinenud. Tädi Ruut käskis kogu aeg aplause teha, et nüüd teeme prooviks selle aplausi ja nüüd prooviks selle aplausi, pärast õigel filmimise ajal plaksutage siis sama mõnusalt ja elage kaasa. Ja lõpuks tuli veel iga žüriiliikme ehk akadeemikute ilmumise puhul plaksutada, ka bändi lavaletuleku puhul tuli aplaus kuuldavale tuua ja samuti saatejuht Alari Kivisaare ilmumise puhul. Filmi seda kõike ei võetud, saade ise algas nii, et kõik nimetatud tegelased olid juba saalis-laval, ainult mingit kindlat laulu esitama tulnud artist oli see, kes uue aplausiga vastu võtta tuli.
Muidu sattusin hea koha peale, kõik oli ilusti näha, mis laval toimub. Natuke tüütud olid reklaamipausid, kuigi need ei kestnud kaua ja tädi Ruut täitis neid oma sebimisega, kui ta näiteks üle lava tormas või mingeid asju jälle ümber paigutas. Aga neid pause oli üle mõistuse palju, kui saate jooksul esitatakse 8 laulu ja siis on veel hääletamine, siis tehtigi sellises tempos, et iga kahe laulu järel oli reklaamipaus ja samuti hääletamise ajal. Kõige lõpuks pidi publik veel iga laulu peale plaksutama, see võeti ette ära, nagu iga laul oleks võitnud, peale seda, kui Kivisaar hõikas välja, et publikuhääletuse võitis laul..., siis pidi iga kord metsikut vaimustust teesklema, nagu me ainult selle puhul plaksutaksimegi. Kui Kivisaar ütles esimest korda, et nüüd on publikuhääletuse tulemused selgunud, võitis lugu..., siis arvasid paljud, et see lugu võitiski ja esimesele loole tuli kõige tugevam aplaus, aga tädi Ruut vaigistas kõik kohe maha, öeldes: “Tublid, nüüd 7 korda veel nii!” Vedas sellega, et sattusin saate alapealkirjaga “armastuslaulud” lindistusele. Lugesin just täna enne kodust äraminemist mingist kohast, et laulud on jagatud kaheksasse alarühma ja “armastuslaulude” alarühm tundus üks selliseid, mida kindlasti kuulda tahaks. Samuti eurolaulud, hea oleks, kui see oleks homse lindistuse teema. Kuigi täna päris kontserdi alguses, kui tädi Ruut kummi venitas ja asjad tundusid nii igavalt pikad, et tuleb kaua oodata ja midagi huvitavat ei toimu, mõtlesin, et homme vist polegi mõtet siia tulla. Aga homne tulemine sõltub täiesti sellest, kui hea-halb Baskini teater on.
Laulud ja esinejad olid ka väga head, kuigi mõni esitajavalik üllatas, seda nende laulude puhul, mida esitasid neid laule mitte kuulsaks laulnud inimesed. 3 lugu olid täitsa jamad ka: “Tunnete keel”, “Juulikuu lumi” ja “Tule kui leebe tuul”. Neist 2 olid ka akadeemikutelt ülimadalad hinded saanud, kuid siiski sellest piisas, et saatesse saada. Kui kõige rohkem hääli saanud laulul oli üle 300 puntki ja järgmistel üle 200, siis “Tunnete keel” ja “Tule kui leebe tuul” olid häbiväärselt 54 punktiga kõige lõpus. Henri Laks esines sellise näoga, nagu ta oleks ära eksinud, nagu tahaks kogu aeg öelda “Palun vabandust, et ma teie aega raiskan”. Selline minulik suhtumine, et palun vabandust, et ma teie ilusat vaadet rikun. Kõige jamamaid laule esitasid neid kuulsaks laulnud staarid, kuigi “Tunnete keelt” olen mina kuulnud Kare Kauksi esituses, kontserdil laulis seda aga Marju Länik. Jäin mõtlema, et mis üldse Kare Kauksist on saanud, kahju, et tema seda ei laulnud, tahaks teda näha, et milline ta üldse välja näeb ja millega tegeleb. Ülejäänud kahe laulu esitajad olid vastavalt Jaagup Kreem, kes mulle absoluutselt ei meeldinud, igavene väike ennasttäis jupats, ja Henri Laks.
Veel pakuti lemmiklaulukandidaatideks: “Suudlus jäätunud klaasil” Maarja esituses, laulu “On küll hilja” taasesitas Koit Toome, “Mis värvi on armastus” Heidi Tammelt, “Aita mööda saata öö” Tanel Padari interpreteeringus ning Birgit Õigemeel hiilgas Ruja lauluga “Raagus sõnad”. Need esitused olid kõik päris nitševood, kõige paremad Padar ja Õigemeel. Padar läks peale sellepärast, et see oli täiesti ootamatu lahendus, et tema sellist laulu esitas, ja Õigemeel sellepärast, et ta valmistas mulle meeldiva üllatuse – väga tugev ja varjunditerohke hääl, mida noor laulja ideaalselt kontrollida suudab ja väga ilmekalt aktsente oskab asetada. Nagu akadeemikudki mainisid, et Birgitil oli kõige raskem esineda, sest selle loo aura on nii tugev, kõigepealt on selle laulu kuulsaks laulnud suur isiksus Alender, peale teda imeline Maarja. Nii et selline vägev slepp, millest Birgit väärikalt üle astuda suutis ja võttis väärikalt ideaalesitajate reas koha sisse. Heidi Tamme laulus oli tunda kõige rohkem väsimust, kohe oli tunda, et vanainimene laulab, kellel hakkab juba hääl ja selle kandvus ära kaduma. Pealegi ta laulis lavale põrandale asetatud paberitelt maha, ainult refrään oli tal korralikult peas. Maarjat oli natuke igav kuulata selles mõttes, et see “Suudlus” tema esituses on minu jaoks juba küllaltki ära leierdatud, igasugu erinevatel üritustel või saadetes on seda kuuldud küll ja küll. Aga Maarjat ennast oli hea vaadata, nii ilus, nii peenike ja habras, väga vahvas kleidis ka, ilma paelteta läikiv kottkleit, mis oli ülevalt ja alt ühesugune, laia paelaga kinnitatav keha ümber. Ja Koitu oli ka lahe vaadata, kuidas ta täiega kaifis, et saab vist oma kunagist lemmiklugu taas esitada ja publikuga flirtida. Peale laulu esitamist suhtles Kivisaar ka solistidega, Koidule viskas ta „killu“: „Mis tunne on laulda laulu, milles kordub sinu nimi?“
Akadeemikutest olid kohal Romi Hasa, Mart Mardisalu ja Laine Jänes. Kui Laine Jänes välja hõigati, siis mõtlesin ma, et see on Laine Mägi, alles kui kultuuriminister välja ilmus, siis tuli pähe, et ah jaa, see on Laine Jänes. See oli ka natuke jama, kui saatejuht peale iga laulu akadeemikute poole pöördus ja nad laulu kommenteerima pidid, midagi vaimukat ega huvitavat nad nende laulude kohta ei öelnud, selline väljakisutud tekst tundus, et no midagi peab ju ütlema, ja kindlasti midagi head. Enamasti räägiti sellest, kus seda laulu on esimest korda kuuldud või midagi sellist. Ainus üpris vaimukas kommentaar oli Mardisalu öeldu “Jäätunud klaasi” kohta, et alati, kui ma seda laulu kuulen, muretsen ma nende pärast, kes oma huuled jäätunud klaasile panevad, et kuidas nad need huuled sealt lahti saavad. Enne laulu esitamist sai sõna ka keegi laulu loojatest, enamasti sõnade autorid. Akadeemikute eelistus oli kolme esimese laulu suhtes: 1. “Mis värvi on armastus”, 2. “Raagus sõnad” ja 3. “Suudlus jäätunud klaasil”.
Kui kõlas viimane lugu “Raagus sõnad” oleks tahtnud juba saalist ära minna, et nüüd on kõik 8 laulu ja esitajat teada, saab kiiresti riided kätte, aga ei julgenud minna, sest ma ei istunud enam päris ukse juures. Pidin veel ära kannatama selle jama hääletamise ja mis seal kõik veel oli. Aga tänu sellele, et jäin „ametliku“ lõpuni, sain teada, et järgmised salvestused on jälle Tartus, ilmselt salvestataksegi kõik 8 saadet Tartus, need toimuvad 4. ja 5.04. Nii et võib programmi võtta, 05.04. kindlasti, laupäeva kohta ma veel kahtlen. Aga kontsertidel käia oleks kasulikum, sest telekast neid saateid niikuinii vaadata ei saa, kui need on „Tõehetkega“ ühel ajal eetris. Ainult publikuhääletuse tulemusele katsuks pihta saada.

23.03.
Täna oleks olnud siis nii, et kell 19 oleks läinud üheks vaatuseks Baskini Teatri „Kihluspidu“ vaatama ja sealt kohe „kõrvalmajja“ Lemmiklaulule tormanud, kella 20ks. Baskini teater jäi ära, nii et ei pidanudki ühelt ürituselt, kuigi ühes majas, aga erinevatest saalidest ja majast välja minnes, teisele jooksma hakkama ega seda kartma, et Baskini esimene vaatus kestab nii kaua, et jään Lemmiklaulule hiljaks. Tulin õigeks ajaks kohale ja läksin majja sisse, siis rahulikult saali, istusin nendest kolmest kohast, mis olid kaamerale broneeritud, samas reas kohe esimesele vabale kohale. Ma ostsin mõlemad need piletid järjest ühele kohale, nii et teadsin täna juba ette, et päris oma kohal ma istuda ei saa. Aga kuna ma olin üks viimastest sisenejatest ja saaliuksi pandi juba kinni, samuti mässas saali peal ringi „publikuergutaja“, tundus, et kõik on oma kohad juba hõivanud ja selles sektoris oli jälle päris palju vabu kohti. Nii et sellest, et seal oli pool tühja rida, võis järeldada ka seda, et seda kohta ei hakata filmima, nad filmivad ikka sellist saali osa, kus on rahvast murdu ja kõik aktiivselt kaasa elavad. Nii et ma ei pidanud kartma, et ma kuidagi kaadrisse jään või et pean hakkama aktiivselt plaksutama või kõikuma, nagu täna paari laulu puhul teha kästi.
Alguses olin imestunud, et publikuga tegelejaks polnudki mulle juba harjumuspärane tädi Ruut, täna soojendas rahvast hoopis üks noorem mees, aga mingil ajal ilmus tädi Ruut ka ikka saali ja lava peale toimetama. Kuigi tädi Ruudu ülesandeks oli täna näidata kätte plaksutamise kohad. Mikrofoniga mees ütleski: „Jälgige Annelid, kui tema hakkab plaksutama, plaksutage teie ka, Anneli teab, millal peab plaksutama.“ Täna oli eriti pikk „eelmäng“, alguses läks kaua aega sellega, et kogu saal ja eriti need piirkonnad, mis kaamerasse jäävad, ära täita. Selleks kamandati terve rõdutäis rahvast alla. Anneli käis mööda saali ringi ja luges, mitu kohta veel täita tuleb, mees hõikas mikrofoni, et 10 inimest võivad veel alla tulla. Siis 5 veel. Nüüd 25 veel. Ah, tulge juba kõik. Pärast filmiti veel saate reklaamiklippe, mida Kivisaar oma 10 korda teha tahtis. Selle filmimise ajal ma sattusin küll korraks kergelt paanikasse, et ma võin ikkagi kaamerasse jääda. Tädi Ruut tuli viimase rea juurde, õnneks teisel pool saali, mitte sinna, kus mina olin, ja käsutas nad lava kõrvale seina äärde seisma. "Nii see on jah, viimased saavad esimesteks," ergutas ta neid kaasa tegema. Kivisaare ümber pidi hästi palju rahvast olema. Kogu publik käsutati püsti ja pidid seljaga lava poole seisma. Nii et mul oli korraks paanika, et nüüd olen mina see viimane, kes saab esimeseks, kui kaamera minuni ulatub, siis olen kohe esiplaanil. Aga kui ma enda kohal liikuva kaamera suunda ja trajektoori märkasin, siis rahunesin maha, kaamera filmis ikka rohkem saali keskelt, võib olla mingid read tagapoolt ka, aga mina jäin kohe otse kaamerastatiivi alla, kaamera sõitis kraanale paigutatult üle minu pea, aga otse enda alla ta ei filminud. Nii et ma ei pidanud kogu seda tsirkust kaasa tegema. See on neist ikka maru alatu tegelikult, et nad niimoodi tasuta rahvast ära kasutavad, minu meelest tuleks selle eest maksta, ja kõvasti maksta, kui tahetakse, et ma mingile TV3 saatele reklaami teeks, käsi plaksutaks ja Kivisaare jutu peale vaimustusest kisaks. Aga kui ülejäänud saal oli nõus seda kõike tasuta tegema, siis nad said oma vajalikud kaadrid kätte. Kivisaar ei suutnud kuidagi maha rahuneda, tal oli vaja ikka uusi ja uusi variante teha. Öelda ühtemoodi ja teistmoodi jne. Ja siis rahvas pidi Anneli märguande peale kohe plaksutama ja kisama hakkama, kui tuli tekst "Seda näete te saates "Eesti otsib lemmiklaulu"" või midagi sellist.
Siis olid kaameramehed veel sellega hädas, et laval jäi keegi „avasse“. Kuna kaameramees seisis otse minu taga, kuulsin ma kõike, mida nad omavahel kõrvaklappide kaudu rääkisid. „Anneli, keegi on seal avas“, „On jah, mine vaata, kes see on“, „Keegi seisab ukse peal“, „Ta jääb mulle kaadrisse“, „Mulle jääb ka“ jne. Anneli siis sebis selle aja laval ja kuskil dekoratsioonide taga ning vahel ringi. Lõpuks hakkas kontsert ise ka pihta. Täna olid jälle need häirivad reklaamipausid iga kahe laulu tagant, aga täna olid need pausid veel lühemad kui eile, peaaegu polnudki mingit aega, mis pauside ajale kulus. Ainult niipalju, kui kaameramehed jälle üksteisele „valmis“ suutsid öelda. Või keegi esinejatest lavale tuli või Kivisaar kohta vahetas. Akadeemikutest olid täna kohal Electra, Anne Veesaar ja Ilmar Raag. Electra rääkis hästi vaikselt ja tema kommentaarid olid kõige jamamad, Veesaar ja Raag rääkisid huvitavat juttu. Ja saate teemaga vedas mul jälle, täna esitati 8 laulu alateemasse „Filmi- ja teatrimuusika“.
Vaheklippidega oli täna ka midagi lahti, päris iga laulu ette kommentaari ei tulnudki, võib olla polnud need vastavad klipid veel valmis. Sel ajal siis, kui pidi kommentaar olema, lõbustas meesergutaja rahvast sellega, et tegi ekraani peal varjuteatrit „Lind nokib laulu“. Siis jõuti ka laulude endini. Esimesena esines Lenna Kuurmaa lauluga „Kui on meri hülgehall“, ilus esitus oli. Kui Lennat lava peal vaatasin, siis polnud seda eriti märgata, aga kui teda ekraanilt suurendatult nägin, siis ta oli täitsa nagu Paris Hilton, samasuguse näo ja blondi soenguga. Hästi armas. Laul sai akadeemialt 300 puntki, mispeale Kivisaar juubeldas, et uskuge mind, see on suur summa. Mina, kes ma teadsin, millised on suured summad, millised on väiksed summad, noogutasin omaette targalt takka: „Jah, on küll.“ Heidi Tamme esitas laulu „Kodulaul“ filmist „Nukitsamees“. I.Raagi kommentaarist selgus, et kuigi filmis laulis seda laulu Ines Aru, tegi ta seda Heidi Tamme häälega. Nii et võis kuulda isegi selle laulu originaalesitust, küll üle kahekümne aasta hiljem ja natuke mannetumas esituses, sest nagu eile juba öeldud, Tamme on oma aja lauljana juba ära elanud, tema esitus pole enam mitte kõige professionaalsem. Ka täna pandi Tamme jaoks lavale paberid maha, kust ta maha laulis.
Siis tuli minu meelest täiesti mõttetu laul veel mõttetumast filmist „Viimne reliikvia“, „Pistoda laul“. Ma olen ikka sellest ajast välja kasvanud, kui see film mulle veel midagi pakkus. Ühe korra oli seda lapsena huvitav vaadata, teised korrad hakkas juba tüütuks muutuma, nii et ma pole siiani aru saanud, mis selle filmi nii kultuslikuks teeb. Need mõned laused, mida kõik teavad ja tsiteerivad, on ka juba kuidagi täiesti mõttetuks muutunud ja ära kulunud. Seda laulu esitas päris normaalselt Hannes Kaljujärv. „Pistoda laul“ võitiski akadeemikute arvestuse järgi selle konkursi – 366 häält. Mis minu jaoks on jälle arusaamatu. Alles täna sain ma pihta, et lõpus, kui Kivisaar teatab justkui selle ühe laulu, mis publikuhääletuse võitis, et seal ta teatab tegelikult 7 laulu, sest akadeemikute poolt võitjaks tunnistatud laul publikuhääletuses enam ei osale. Edasi saavad 2 laulu, see laul on niigi juba edasi saanud, siis pole mõtet selle poolt ka hääletada.
„Leekiv armastus“ filmist „Vanad ja kobedad saavad jalad alla“ tundus ka kuidagi tobe. Kui see laul välja tuli ja seda igal pool leierdati, ma ostsin isegi Genialistide selle filmi soundtrakiga kasseti ja kuulasin seda hoolega, siis tundus see jah hästi lahe laul. Aga täna niimoodi elavas esituses kuulata, tundus, et päris jama mingisugune. Suurema osa ajast oli veel niisama saatemuusika ka, kui lauljad – Lea Liitmaa ja Taavi Otsus niisama laval seisid, käest kinni hoidsid ja naeratasid. Selle laulu kohta anti enne kontserti veel eelinfi, mängiti see koht läbi ka. Alguses on Taavi üksi laval, poole laulu pealt tuleb lavale Lea („Mina mängin nüüd Lead,“ ütles publikuga tegelev mees) ja siis tuli kõvasti huilgama ja plaksutama hakata, kui Lea lavale ilmub. See laul sai ühe madalaima punktiskoori ka. Täiesti igav ja kuiv laul oli. Ja kes see Taavi Otsus veel on? Lead vaatasin, et ta on ikka päris paks. Kuigi ta sünnitas hiljuti, rasedakõht pole veel päris ära kadunud, tagumik oli ka suur.
Vahepausi ajal tuli lavale Koit Toome. Ta tuli koos tooliga, hakkas istudes laulma. Alguses oli ta mitte päris valgel laval, aga näha oli ikka, kes see on, nii et ma imestasin, et saalitäis rahvast ei hakanud rõkkama ja talle plaksutama. Aga inimestel oli vist plaksutamise ja kisamise limiit täis, seda veel teadmisega, et niikuinii tuleb iga laulu järel, iga üksiku akadeemiku kommentaari järel ja iga laulu hinde järel jälle kisama-plaksutama hakata. Kui lava uuesti valgeks löödi, siis Koit lehvitas saali, aga isegi sellele ei järgnenud mingit suuremat reaktsiooni. Tõelised eestlased, uimased ja häbelikud. Koit laulis väga ilusti laulu „Ma tahan olla öö“ lavastusest „Kaotajad“. Minu meelest on hoopis see laul täiesti võimatu järgi laulda, kui pole spetsiaalset väljaõpet ja pikka harjutusperioodi olnud. Kuigi akadeemia liikmed ütlesid seda hoopis "Kodulaulu“ kohta, et see on selline laul, mida kõik teavad, aga mitte keegi ei suuda õigete sõnade ja viisiga järele laulda. „Kodulaulu“ on ikka lihtsam järele laulda, kui seda Ehala loomingusse kuuluvat šedöövrit. Veesaar ütles selle laulu kohta kommentaariks, et see peab ikka täiesti geniaalne mees olema, kes teeb laulule sõnad „Ma tahan olla su taskupõhjas puru“, see mees suudab ära rääkida iga naise. Electra aga teadis, et seda laulu tahavad igasugustel lastelauluvõistlustel kõik lapsed esitada ja sellel, kes siis saab just "Ma tahan olla ööd" esitada, õnnestub enamasti ka võistlus võita. See on ikka täitsa müstika, kuidas lapsed nii keerulise laulu selgeks saavad. mul läheks vist mingi mitu nädalat, kuni ma vähemalt ühegi salmi sellest keeruliste käikude ja vahetustega laulust selgeks saaksin. Ainult refrään on selline enam-vähem lihtsalt järgi lauldav. Üllatuslikult sai see imeilus laul kõigest 150 punkti ja oli kuni saate lõpuni kuskil tabeli keskosas.
Edasi tuli mingi täiesti tundmatu laul „Naer“ Mikk Saare päris heas esituses. See laul olevat kõlanud filmis „Sügisball“. Tegemist on retroga, niipalju kui ma aru sain. Electra tänas kedagi inimest, kes viis hunniku vinüülplaate ühte antikvariaati, kust Electra kõigest viie krooni eest tutika Jaak Joala vinüüli selle lauluga endale ostis ja nüüd on see laul tal üks lemmiklaule, mida ta sellelt plaadilt kuulab. Selline igav ja keeruliselt järelelauldava ning üldse mitte meeldejääva meloodiaga laul oli. Veesaar ütles selle laulu kohta vist peaaegu ainsaks kommentaariks, et Mikul oli ilus ülikond seljas. Järgnes „Kerjuse laul“ Andero Ermeli esituses. Ka selle laulu puhul oli teada slepp, mis laulu saadab, kui kõigile seostub see laul Helend Peebuga. Ma mäletan, et kui ma seda laulu etenduses „Ainult unistus“ tema esituses kuulsin, siis kiskus see mul küll pisara välja. Eriti need sõnad, midagi sellist, et sa oled nii rõõmus ja ei tea, mis on valu. Et peab ikka keegi õnnelik naine olema, kellest mees niimoodi laulab ja kõik roosid talle lubab kinkida. Andero oskas ka seda laulu väga ilusti esitada, ka tema sooritas oma esituse toolil istudes, saateks ainult 1 kitarr, tavalise viiest liikmest koosneva saatebändi asemel. Väga ilus ja intiimne hetk oli. Peale esitust kommenteeris Kivisaar, et Andero saab nüüd kindlasti kõigilt saalis olevatelt naistelt telefoninumbrid, jah, mina oleks kindlasti Anderole oma numbri andnud, kasvõi töö oma, aga mitte ainult selle laulu esituse pärast. Täna esitajatega eriti ei räägitud ka, vaid mõne üksikuga vahetas Kivisaar peale esitust paar sõna, enamusele ütles ainult „Aitäh, see oli väga ilus,“ ja solist võis lavalt lahkuda.
Kõige lõpuks esitati maailma kõige ilusam laul – „Laul Põhjamaast“. See on tõesti selline laul, mis alati kas pisara välja kisub või vähemalt kogu keha judisema paneb. Kõik need sõnad, et sind ei jäta ma, Põhjamaa, mu sünnimaa jm., see on nii õige ja ilusti öeldud ja veel nii võrratu muusika taustal. Tõesti kahju, et seda laulu taasiseseisvumise järgselt EV hümniks ei valitud, kuigi kaaluti selle laulu varianti. Minu meelest see oleks palju ilusam hümn kui see soomlastega kahasse relikt, mis meil praegu on. Põhjamaad esitas Birgit koos kooriga. Ja muidugi oli see nii ilus esitus, et kiskus mul jälle pisara välja. Selline võimas ja pühalik ja kui kõigi nende sõnade üle mõtlema jääda, siis on jah nii, nii ilus ja talvine maa, mida ma nii tohutult armastan ja ei taha mitte kunagi jätta.
Põhjamaa sobiks ka selles mõttes hümniks, et see algab samasuguse kvartakordiga nagu endine NSVLi hümngi algas, selles on olemas selline vajalik pidulikkus ja paatoslikkus. Ainult et „Põhjamaas“ tuleb kvardikäik ülevalt alla, aga NSVLi hümnis algab sama intervallikäik alt. Ja minu meelest oli NSVLi hümn ka väga ilusa viisiga, igal juhul ilusam kui Paciuse "Mu kodumaa". Selle laulu lindistamisel läks õnneks midagi valesti, nii et kui nad laulmise lõpetasid, tehti kordussalvestus. Teise kuulamiskorra ajal üritasin ma teist häält kaasa laulda, mida ma kunagi põhikooli kooris olen teinud, aga ei mäletanud üldse seda viisi, ainult ühes kohas, kus teine hääl tuleb hilisema kordusega järele „taaaaliiteeeed“, seda mäletasin. Muul ajal laulsin vist oktav madalamalt sopraneid kaasa. See oli ka kõikumise laul, kui publik pidi ennast muusika taktis kaasa kõigutama, ühes reas võeti isegi kätest kinni ja tõsteti käteahel peade kohale. Ja akadeemikute hinne valmistas jälle üllatuse, isegi väga räige pettumuse, sellisele maailma kõige ilusamale laulule, mis peaks kindlasti selle konkursi ära võitma, anti ainult 180 silma.
Enne publikuhääletusele minekut palus Kivisaar saalis olnud akadeemikutel ennustada. Raag ütles, et ennustamine on sotsiaalne töö – kindlasti hääletavad erinevad sotsiaalsed grupid erinevate laulude poolt. Oleneb sellest, kuidas mingis peres suudetakse kompromiss saavutada, kas jääb peale vanem või noorem põlvkond. Siis oligi kõik, järgmise salvestuskorrani, tegelikult on see nii lahe üritus, et ei jõua enam seda järgmist korda äragi oodata. Ja et siis jah, TV3 võiks mulle ikkagi saate reklaami eest maksta… Edasi tuleb mul väike „kultuuripuhkus“, kuni Lemmiklaulu salvestusteni. Nii et väike puhkuseraha kuluks ära.