Üksildane lääs

Martin McDonagh „Üksildane lääs”, lavastaja Sergei Fedotov, teater Silla Juures, Perm Jälle väga hea kaasaegne komöödia McDonaghilt. Kuidas see teisiti saakski olla, kui McDonagh, siis ikka suurepärane. Olen seda näidendit korra Rakvere Teatris näinud, vist juba eelmisel sajandil, sellest on meeles, et oli päris lahe, aga mingit erilist muljet ei jätnud. Mõtlesin pikalt, kes seal vendi mängisid, tundus, et võisid olla Velvo Väli ja Erni Kask, isa Welsh Üllar Saaremäe esituses jäi küll elavalt meelde. Tänases lavastuses oli kujutatud hästi segamini pööratud ja küllalt räpast vendade elamist. Lugu algab vendade isa matusepäeval. Vennad on juba 30sed, aga pole ikka veel suureks suutnud kasvada, vaatasin neid kogu aeg kui väikeseid lapsi. Kõige pisimastki pilgust, ütlusest või asjast puhkeb neil riid, mis kasvab välja veriseks kakluseks ja püssi-noaga ähvardamiseks. Need vennad ei tee nalja, kui lubavad teineteist maha tappa. Vanem vend tappiski isa, sest isa oli tema soengu kohta halvasti öelnud, vend läks närvi ja kõmmutas isa maha. Teistele esitavad nad seda kui õnnetusjuhtumit, et isa komistas kogemata püssi otsa, mis ühe venna käes oli. Ainult pastor kuuleb nende käest tõde ja ütleb selle kohta, et see on kõige rumalam põhjus, miks kedagi tappa, mida ta eales kuulnud on. Pastor Welshil pole üldse kogudusega vedanud. Kõlavad teistest McDonaghi näidenditest tuttavate tegelaste nimed, et Maureen tappis oma ema ahjuroobiga, üks mees tappis oma naise jne. Iga teine inimene on selles külas mingi suurema või väiksema patuga hakkama saanud, kes on kellegi koeral kõrvad ära lõiganud, kes on pliiatsit suus hoidvat tüdrukut niimoodi tõuganud, et pliiats jäi tüdrukule kurku kinni. Nagu näidendi lõpupoole selgub, kui vendadel käib omapärane võistlus, n.ö. tõehetk, kes üle pakub, kes on teisele ilgema sigaduse korraldanud, et need mõlemad eespool nimetatud sigadused olid kummagi venna korraldatud. Üks lõikas teise koeral kõrvad ära, teine lükkas venna tüdrukut nii, et sellel pliiats kurku jäi. Muude sigaduste hulgas käisid veel läbi venna põrandale surumine ja talle silma tatistamine ning viski asemel kuse sissejootmine. Hästi naljakas oli, kui noorem vend palus vanema käest vabandust, et ta teda lapsena kividega loopis, näed, oledki nüüd peast ogar, kui said lapsena kividega vastu pead. Siis ta ei vabandanud üldse selle pärast, et kividega loopis, vaid sellepärast, et ta venna peast ogaraks loopis ja see ajas omakorda teise venna taas marru. Vendade vabandamiseaktsioon saab alguse sellest, et pastor Welsh ei pea kogu seda jama vastu, mis tema koguduses ja selles maakonnas üldse toimub ning uputab ennast ära. Peaaegu iga inimene selles külas on proovinud ennast tappa ja selles kohas, kus Welsh merre läheb, on ennegi ennast tapetud. Alles paar päeva tagasi uputas samas kohas ennast noor poiss. Welsh jätab vendadele omapärase testamendi: ta annab oma hinge panti, et poisid enam ei kakleks, kui nad edasi kaklevad, siis läheb Welshi hing põrgusse. Nii et poiste pea kohal ripub kogu aeg nagu kirves, kui vennaga kaklema hakkad, satub Welsh põrgusse, kui korralikult käitud, läheb pastor taevasse. Ühe stseeni suudavadki vennad viisakad olla, see on ka hästi naljakas, selline püütud ja ülemängitud viisakus, aga sellisel kujul on nad täitsa toredad vennad. Kuni siis jälle mingist pisiasjast suur tüli tekib ja vanem vend teistkordselt noorema venna pühakukujude kogu ära lõhub. Nooremal vennal on mitu kiiksu, üks nendest kiiksudest on pühakukujude kogumine. Ta on oma kollektsiooni üle hästi uhke ja arvab, et see aitab tal kindlasti taevasse saada. Ühe vihapuhangu hetke ajal ajab vanem vend gaasipliidi soojaks, ka gaasipliiti on tal keelatud puutuda, sest see on noorema venna oma, aga ta ikkagi puutub, nii et keerab juba mitmekordset käkki oma vennale. Ajab gaasipliidi soojaks, pistab kõik pühakutekujud kaussi ja paneb kausi ahju. Isa Welsh on selle tunnistajaks, kui noorem vend selle sigaduse avastab, vennad kukuvad jälle kaklema ja et neid takistada, pistab isa Welsh oma labakäed ülessulatatud pühakukujude kaussi. Welshi vali kisa lahutab küll vennad, kuid nad ei taipa selle teo motiivi, peavad pastorit täitsa segaseks. Midagi sellist, et vaata, milleni me usumehe oma käitumisega viisime, ei tule neil pähegi. Nad jäävad hoopis Welshile ukse pealt järele karjuma, et sa oled ikka päris poolearune! Vendadel on kokkulepe, et noorem vend vaikib vanema venna kuriteost, et too isa maha lasi, kui vanem vend loobub oma pärandiosast noorema kasuks. Nii et nüüd on kogu hale maja ja selle kraam noorema oma. Ja ta ei jäta seda ühelgi võimalusel vanemale nina alla hõõrumata. Midagi puutuda ei tohi, põrandale astuda ei tohi, oma kappe ja tuba hoiab ta lukus, kuigi vanem vend ikka varastab tema tagant. Varastada pole küll suurt midagi – viskit ja krõpse, aga seegi on vanemale vennale piisav põhjus, et lukustatud uksest läbi tungida ja tilgake viskit näpsata. Nooremat venda mängis eelmisel festivalil nähtud „Inishmaani igeriku” igerik Vassili Skidanov. Kui ma „Igerikku” vaatasin, siis imetlesin, kuidas ta sellist värdjat kujutab, et isegi kõne on pisikese defektiga, hästi venitatud ja imelik, aga täna tundus, et ta räägibki niimoodi. Või oli siin taas sama rollijoonis, kuigi võiks ju teistmoodi mängida, kui tegemist ei ole füüsilise puudega inimesega. Vanemat venda mänginud Vladimir Iljin oli ilmse kõnedefektiga, tema tekstist kadus pool üldse kuhugi ära, nii et selles mõttes oli hästi vastik vaadata, et ei saanud korralikult McDonaghi suurepärast teksti nautida. Aplausi ajal sai näha ka lavastaja Fedotovit, tal oli Tallinnale sõnum – siin on väga tore mängida, meie teater saab homme 25 aastaseks!