Inishmaani igerik II

Martin McDonagh „Inishmaani igerik”, lavastaja Sergei Fedotov, Permi teater Silla Juures Lubasin endale seda luksust, et vaatasin seda võrratut lugu ja lavastust teist korda. Seekord oli päris palju uut, alustades sellest, et osad osalised olid vahetunud. Eriti kahju oli, et välja oli vahetatud eelmine kord Heleni rollis väga särtsakalt esinenud näitlejanna, täna mängis Helenit see tüdruk, kes eile „Üksildases läänes” ainsat naisosa mängis. Aga ta oli kuidagi tagasihoidlikum, kuigi sugugi mitte halb, aga mitte nii särtsakas ja aktiivne kui eelmise aasta esitus. Lava oli mulle näha küll osaliselt, aga siiski piisavalt hästi, et kogu asja nautida. Muidugi seda ma ei nautinud, et mängiti mingis nõmedas linnateatris, kus muud ei saagi esitada kui teatritaolisi produkte, kus kõik on ebamugav ja nõme, haiseb ja toolid on räpased. Tädikeste puhul hakkas silma, et neil oli häid tabamusmomente. Näiteks see, kui Helen hakkab igeriku käest uurima, kuidas seal Ameerikas siis ka on, on seal nii ilusaid tüdrukuid nagu mina olen. Siis kostab ukse tagant ühe tädi homeerilist naeru. Või sama tädi põrandapesustseen. Kõigepealt pühib märja lapiga puhtaks ühe tooli, siis pühib kokku munade jäägi, mille Helen oma venna pihta puruks pildus, pärast seda, kui on lapiga põrandat pühkinud, hakkab sellega lauda pühkima ja kõige lõpuks viskab pange, mille sees ta lapi märjaks tegi laua pealt võetud nõud. Või teise tädi kiiks, rääkida kiviga. Kõik oli hästi armas ja naljakas, selle lavastuse tipp on ilmselt kinostseen, kuid kuna täna ei olnud Helen nii lärmakas, siis jäi poolikuks ka kogu see võlu, mis oli eelmisel korral, kui Heleni vend julges filmu ajal öelda, et tahaks teleskoope ka näha. Poisil oli mingi teleskoobikiiks, unistas teleskoobist, kuigi Helen teda hästi naljakalt sõimas, et peast segane, tahad raisata 12 dollarit selleks, et vaadata, kuidas ussid võbelevad. Helen on selline bravuurikas poisilik plika, kes igaühele lõuga võib anda, kui midagi ei meeldi.