Maskeraad

Mihhail Lermontov „Maskeraad”, lavastaja Rimas Tuminas, Jev. Vahtangovi nimeline teater Väga hea lavastus. Nii visuaalselt kui ka mänguliselt, kõik oli suurepärane. Tegemist on hea näitega sellest, et klassikalist teksti, mis lugemisel on väljakannatamatult igav, nii et seda ei kannata lõpuni lugedagi, ei pea alati ka teatrilavale sama igavalt edasi kandma. Vaid saab ka teisiti. Eriti meeldis see, et tragöödiast ei olnud tehtud eestilikult „Must lagi on meie toal” lavastust, vaid tragöödia oli läbisegi rahvalikult koomiliste elementidega, naerda sai ikka päris palju, kuigi kogu selle lihtsameelse naeru taustal toimus tohutu tragöödia. „Maskeraad” on vene variant „Othellost” – samuti armukade mees, kes satub teiste salasepitsuste ohvriks ja kõlakate pinnalt, ilma tõde välja selgitamata oma naist petmises kahtlustab ning oma viha väljenduseks naisele tapmisega kätte maksab. Võib-olla mu paralleel „Othelloga” ei olnudki nii juhuslik, kunagi draamafestivalil oli samuti leedu lavastaja Nekrošiuse „Othello”, kus Desdemonat mängis baleriin ja lavastuses oli väga palju tantsu. Siingi lavastas leedulane ning oli palju tantsu, balletilisust rõhutati sellega, et Nina kandis balletisusse ja tegi vahepeal varvastantsu. Arbeninit mängis Jevgeni Knjazev. Ka Arbenini eesnimi on Jevgeni ja seda korrati etenduses erinevate tegelaste suust üsna palju, enamasti pöördutigi tema poole „Jevgeni”. Jevgeni Knjazjevit nautisin hiljuti, vaadates seriaali „Wolf” – jutustus vene esimesest ametlikust selgeltnägijast pärast Rasputinit, kus Knjazevi kehastada oli karismaatilise nimitegelase roll. Nii et vaadates Arbeninit nägin ikkagi rohkem Wolfi, kuigi Wolf ei olnud nii napakas nagu Arbenin, et oleks armastatud naise mingite oma ettekujutuste pärast ära tapnud, Wolf oli hästi inimlik, võib-olla just sellepärast, et ta nägi palju sellist, mida teised ei näinud. Arbenin, aga vastupidi, ei näinud seda, mida teised nägid – et tema naine Nina on süütu, vaid kujutas endale ette, et Nina on teda ühe vürstiga petnud ning söötis selle tulemusel oma naisele ballil mürgitatud jäätist sisse, mille tulemusel Nina peagi sureb. Muusikalises kujunduses oli kasutatud spetsiaalselt selle lavastuse varasema (vist kuskilt 50.ndatel välja tulnud) versiooni jaoks Hatšaturjani poolt kirjutatud valssi. See on hästi tuntud valss, mida on hiljem kasutatud ka paljudes filmides, seda oli nii meeldiv erinevates variatsioonides kuulata. Selline kiire ja raevukas valss, muusikat kuulates hakkad kohe ette kujutama, kuidas hästi laiades kleitides daamid ballil keerlevad, kuidas kõik segi pöörab, kuidas pea hakkab ringi käima ja kuidas keegi on oma tunnetesegaduses, et talle näib midagi niimoodi, kuigi tegelikult on asjad hoopis teisiti. Ka Nina Arbeninat mänginud Olga Nemogai, keda ma nägin üldse esimest korda, oli väga tugev näitlejanna. Ta mängis Ninat hästi naiivselt, sellise lapsiku neiukesena, kes armastab oma meest ega saa kuidagi aru, millega ta on mehe vihapursked esile kutsunud. Ainus stseen, kus Arbenin Nina vastu õrnust üles näitab, on esimene nende laval koos oldud stseen, sedagi poolikult, enne seda, kui Arbenin avastab, et Nina on kaotanud ühe oma käevõrudest. Kohe hakkab Arbenin ette kujutama, et Nina on kinkinud kallihinnalise käevõru oma armukesele igavese poolehoiu märgiks, sest Nina varjas tema eest, et käis maskeraadil, öeldes, et jäi liiga kauaks sõbranna poole. Arbenin tuletas paljuski meelde Sinihabet, selline vihane ja jube mees, kes mitte kunagi mitte millegagi rahul pole. Ka Nina ütleb talle sama, et mees pole kunagi millegagi rahul, tema suust on nii raske kuulda head sõna, tema silmist on nii raske püüda heatahtlikku pilku. Nii et hakkab Ninast päris kahju, et ta sellisele jõhkardile mehele on antud, armastusabielu see vaevalt on, mees on naisest üle poole vanem ja selline tahumatu isiksus, keda noorel elurõõmsal neiul oleks raske naisena armastada. Kui, siis ehk isa või vanema sõbrana, mida Nina paljuski teebki. Arbenin kohtleb Ninat nagu nukku, hoiab teda kahe käega kaelast kinni, ballil, enne mürgijäätise sissesöötmist, tirib vaest Ninat mööda ballisaali teiste tantsijate vahel, hoides tal kõvasti kätest kinni, nii et Nina tal järel lohiseb nagu tahtetu keha. Kui Arbenin läheb jäätise järele, siis ilmub tagumiste akside vahelt automaatselt käsi jäätisetopsiga. Enne Nina kohalejõudmist sõi kogu seltskond samuti jäätist. Jäätis on siin kui külmuse sümbol. Tegevus toimub talvel, peaaegu kogu tegevuse vältel sajab lund. Kõik on külmad ja hoolimatud. On talv, sajab lund, aga tegevus toimub suveaias. Lumesadu oli hästi ilus ja visuaalselt võimas, kuidas miljonid helmed laest alla keerlesid. Ja edasi tehti selle lumega veel igasuguseid trikke, pilluti teineteist lumega üle, tegelane Talvemees käis ringi ja veeretas lumepalli. Alguses on see väike lumekuul, millega saab kedagi visata, iga järgmise lumemehe ilmumisega kuul kasvab, kuni kasvab üüratuks mitme inimese kõrguseks kamakaks, mis matab enda alla Arbenini, kes just on teada saanud, mis ta korda saatis – tappis oma Nina, kes ei olnud milleski süüdi. Talvemees on ka teener, kelle kanda on siin lavastused suuremad koomilised stseenid. Näiteks muutub see vürst, kellega enda petmises Arbenin Ninat süüdistab, järsku grusiinlaseks ning räägib Talvemehega gruusia aktsendi ning žestidega. See on naljakas, kuigi samas mõtlesin ma, et venelased on ka eriti julmad, mitte nii väga ammu enne selle lavastuse esietendust tungisid nad grusiinidele kallale ja lasid seal sõja lahti, ja nüüd irvitavad nende üle niimoodi. Samas on Talvemees ka nagu üks tegelane joonisseriaalist „South Park”, kus iga osa lõpuks üks ja sama tegelane surma sai ja siis keegi poistest hüüdis: „Jälle nad tapsid meie Danny” või mis selle tegelase nimi oli. Nii ka Talvemees, mis moodi ta kõik surma ei saanud – kord tahab keegi tegelastest torgata oma saabli lumepalli, mida Talvemees parajasti voolib, aga lööb saabli loomulikult niimoodi lumepallist läbi, et see läbistab ka Talvemehe keha. Või siis toob Talvemees lavale pianiino, kui ballil olevad mehed on teinud igasuguseid katseid, et pianiinost klaverihelisid välja saada, aga kõiki katseid on saatnud ebaedu, leiavad nad, et selle eest, et muusikat ei saa, tuleb karistada Talvemeest. Talvemees pannakse pianiino peale seisma ja algab tulistamine. Kõik mehed, kes ballil on, tulistavad läbisegi, nii et Talvemees peaks reaalselt võttes kuulidest sõelapõhjaks lastud olema, ometi jätkab ta järgmises stseenis oma lumepalli veeretamist ja muretut toimetamist. See ballil tulistamise stseen oli üldse naljakas, kuidagi nagu hästi kontekstiväline, aga telelastele meestele hästi oluline, nagu tahaks ühe pauguga tõestada oma mehelikkust. Kui teised juba ees tulistavad, siis peab järgmine mees ka vöölt püstoli haarama ja pauku tegema. Kogu lavastuse vältel liikus Arbenini- Nina loo taustal ringi kodanlastemass. Hall mass, kes siblides oma toimetusi ajab, asjatult edasi-tagasi jookseb, aga seda ei märka, et üks naine kannatab oma mehe vägivalla käest ja muutub süütuks ohvriks. Enamasti jooksis mass ühes suures kobaras, joosti üle lava või jäädi mingiks ajaks lavale seisma ja passiti niisama lollide nägudega. Vahepeal eristusid massis mehed ja naised. Naised said „karjana” väga hea soolokoha, kus räägiti emantsipeerumisest. Et naine on nii allasurutud, naine peab armastama, andma, ei saa olla tema ise oma soovide ja ihadega. Selles stseenis oli peaaegu iga üksiku naise etteaste suurepärane, eriti paruness Marina Jessipenko esituses ning massistseenide näitlejannad, kellest üks sai maha hiilgava pantomiimiga ning teine esitas oma kõne raevukalt kaasaegse tantsu stiilis juustega vehkides. Kolmas naine rääkis hirmpeenikese kiljuva häälega, neljas oli hästi nukulik, pilgutas kogu aeg oma suuri ripsmeid, mis ka tagumistesse ridadesse näha olid, ning oli muidu liikumatult marmorliku näoga. Tagumise seina taha oli peidetud redel, mida mööda mõned tegelased vahepeal üles ronisid. Kuna redel oli musta riide taga, siis jäi mulje, nagu roniksid mehed üles mööda riiet või mööda õhku, see oli jälle visuaalselt võimas vaatepilt. Väga hea tegelane oli veel Laip. Laip tassiti lavale, pannakse püsti seisma, siis ta kukub igas suunas ja need või see, kelle suunas ta kukub, üritavad teda taas püsti upitada. Lõpuks pannakse laip pikali, aga siis on häda tema väljasirutatud käega, milles ta mingit paberilipikut hoiab. Meestekamp näeb tohutut vaeva, et käsi kadunukesele kohaselt teise käe kõrvale rinnale saada, vist isegi saetakse luu puruks, et käsi lõpuks alla kukuks. Pärast jooksevad mehed laibaga ringi, panevad teda jälle püsti seisma ja kukkuma ning kõige lõpuks üritavad jões olevasse jääauku ära uputada. Aga ka see pole lihtne ülesanne, laip ujub august ikka ja jälle pinnale. Kord ühest kohast, siis teisest kohast. Ja mingil ajal, kui tegevus on vahepeal omasoodu kulgenud, tuleb jääaugust välja hoopis lestade ja maskiga talisukelduja. Üks massistseenis osalenud mees oli täitsa Downi näoga. Kui ma garderoobis riideid selga panin, kujutasin täitsa tõemeeli ette, et väljas sajab lund edasi, nii omaseks oli see pidev lumevihur saanud. Ja kui teatrimajast välja läksin, olin alguses paar sekundit üllatunud, et lund ei sajagi. Siis tulin nagu reaalsusesse tagasi – lund sadas ainult lavastuses, väljas on praegu väga soe oktoober ja mingit lund Tallinnas ei saja.