Talendid ja austajad

Aleksandr Ostrovski „Talendid ja austajad“, lavastaja Mindaugas Karbauskis, Majakovski nimeline Teater Laval oli paar tuntud näitlejat – Igor Kostolevski ja Svetlana Nemoljajeva, teised olid kõik üks suur tundmatu mass, kuigi eristusid sellelegi vaatamata päris hästi. Peaosalises Aleksandra Nikolajevnas tundsin ära mõni aasta tagasi festivalil nähtud „Õnneliku Moskva” Moskva osatäitja Irina Pegova. Naine oli huvitavalt alla võtnud, Moskvat mängides oli ta ikka paras paks, nüüd aga oli alumine pool juba peaaegu peenikese inimese oma, vähemalt jalad olid sellised enam-vähem, aga ülemine osa oli endiselt hästi paks. Nii et vaatasin alguses, et sellele näitlejannale on pandud rindade kohale padjad, see ei saa olla, et nii peenikeste jalgadega naisel nii suur ülakorpus on. Aga ikkagi oli seal kõik päris loomulik. Nagu Ostrovskil ikka, pikk ja keeruline lugu, olin õhtuks juba hästi väsinud, nii et seda 4 tundi etendust andis ikka kannatada, aga kannatasin vapralt lõpuni. Veksleid siin õnneks mängus ei olnud, midagi eriti segaseks ei aetud, aga tundus, et palju üleliigset oli sellegipoolest. Pegova mängis näitlejanna Neginat hästi vahvalt, sellised huvitavalt naiivsed reaktsioonid olid. Millegipärast oli kõik mehed sellesse kolenaisesse armunud. Ostrovski seisukohast ma saan veel aru, et tema ajal võib-olla tõesti hinnati naisi nende isikuomaduste järgi, et kui on hästi andekas näitlejanna, siis on kõik mehed kohe armunud. Aga tänapäeva vaatevinklist oli see üks paras muinasjutt. Lugu oligi toodud kuhugi eelmise sajandi keskele, määratlesin seda stiili, mida riietus esitles, 40.ndate tööriieteks, tunked ja põlvini laiad seelikud-kampsunid, rätid peas. Negina ema esindas natuke ka vanaaegsemat riietusstiili, kohe täitsa Ostrovski aegadest, laiad pikad kleidid ja poolsaapad. Negina benefissikostüüm oli samast stiilis, muidu kanti ikka rohkem tänapäevaseid riideid. Neginale tehakse liiga, ta peab üles astuma benefissiga, aga vahetult enne seda otsustab direktsioon, et Negina etendus ei müü hästi, nii et see otsustatakse ära jätta. Tänu Negina austajale, kes benefissi 500 rubla eest ära ostab, etendus siiski toimub. Pärast etendust tuuakse Neginale pangede kaupa lilli ja Negina ema reaktsioon lilledele on sama nagu minul, saatku siis parem raha, mida selle prahiga peale hakata, ahju kütta ka nendega ei saa! Vahepeal üritavad Neginale külje alla pugeda erinevad mehed, tal on ka päris ametlik peigmees olemas, kes on vaene tudeng, käib Neginat õpetamas. Negina otsustab sõita Moskvasse, seal on näitlejannasid rohkem vaja, kogu see lavastuses domineeriv kamp tuleb Neginat rongijaama saatma, ja päris viimasel hetkel, vahetult enne rongi väljumist, läheb Negina vagunisse ka linna rikkaim isand, kes senini käis ringi ühe teise näitlejannaga. Teine näitlejanna on aga vahepeal üles korjanud ühe Neginast maha jäänud mehe, kellele Negina ära ütles, nii et tema kaotusvalu ega ka materiaalne kaotus pole nii suur, kui arvata võiks. Ma ootasin sellelt lõpult midagi traagilist, püüdsin meelde tuletada, kuidas see lugu lõppeb, näidend on ju kunagi ammu loetud, aga eriti midagi meeles ei olnud. Arvasin, et enne rongi väljumist viskub Negina rongi alla, aga hoopis selline ootamatu lahendus oli, et mahajääjatele sai selgeks, et Negina ei sõida Moskvasse mitte omal algatusel, vaid rikka isanda sponsoreerimisel. Kõik jäävad hästi masendunult maha, Negina ja tema 2 saatjat, rikas isand ning ema, sõidavad samuti küllalt õnnetutena rongis minema. Huvitav oli selle lavastuse liikumisskeem. Enamus tegevust toimus pöördlaval, mille pind oli kaetud peegeldava materjaliga, nägi välja nagu liuväli. Kui keegi tegelane närvi läks või tahtis oma partnerist, kellega dialoogi pidas, lahti saada, siis hakkas ta jalaga pöördlava pinda kiskuma ja pöördlava hakkaski liikuma, nii et teine tegelane tema juurest ära sõitis. Tegelased olid nagu väiksed nupukesed hästi suure grammofoniplaadi peal, kes kellegi jala tõukest pöörlema olid lastud. Mõlema vaatuse lõpud olid lahendatud nii, et pöördlava liikus hästi kiiresti ja tegelased istusid seal erinevates kohtades. Esimese vaatuse lõpus nagu ilmakaari mööda laiali paigutatult, s.t. ring jagatud neljaks ja iga veerandi tagant üks paari istumas. Teise vaatuse lõpus oli ühes kohas „rong”, mida sümboliseeris peaaegu kogu etenduse aja laval olnud tiibklaver, selle ees istus, seljaga klahvide poole, Moskvasse sõitev kolmik, neid saatma tulnud mahajääjad olid tropis teistes kohtades, rohkem lava keskel. Ja see kõik pöörles hästi kiiresti. Päris lõpus oli vist tegemist Neginaga, kui ta oli laps, tuli lavale hüplema ja jooksma ja liblikaid püüdma. Mõnes stseenis lasti alla ka vaheseinad, siis kujutati stseene tänaval, maja ees.