3 õde, Peterburg

Anton Tšehhov „Kolm õde”, lavastaja Lev Dodin, Väike Draamateater, Euroopa Teater Pidin peaaegu ohkima hakkama, kui 3 õde lavale ilmuvad: nad on jälle sini-must-valges!!! Ei ole võimalik! Ma mõtlesin, et see õdede rahvustrikoloori toppimine on mingi kohalik kiiks, aga venelastel ka nii. Ei usu, et see oli kummardus Eesti publikule, kelle ees mängiti, et pandi spetsiaalselt sellises värvigammas kleidid selga. Tegevus toimus põhiliselt Prozorovite maja ees. 3 õde kogunevad majaesisele trepile istuma, see on vist nende lemmikkoht, nad on hästi tihti seal. Majaesine trepp oli lavaäär, mis viis publiku sekka. Edasi on laval tükk tühja maad – lavaesine ja peale seda maja fassaad, aknad ja suur ukseava, ilma ukseta. Mõned stseenid, nagu Irina sünnipäeva lauastseen, kus avastatakse, et lauas on 13 inimest ja kõik selle peale püsti kargavad, toimusid ka majafassaadi taga. Nii et tegelasi ja toimuvat oli näha läbi suurte avarate akende ning ukseava. Pärast sünnipäevalauas istumist, hakati tantsima, see oli ühendatud stseeniga, kus Andrei ja Nataša teineteist leiavad, suudlevad ning hakkavad vaikselt maja ees tantsu keerutama. Samal ajal veab ka kolmel kiiremal sõjaväelasel, kes jõuavad 3 tüdrukut tantsule paluda, ülejäänud vahivad niisama. Kuigi paaris tantsitakse ainult natuke aega, jõudsin silmanurgast märgata, et tantsu ajal eralduvad õed oma partneritest ja igaüks hakkab omaette tantsima, näiteks Maša suutis ennast hästi kaua ja üleloomuliku kiirusega keerutada. Kõik esitused olid väga head, aga kahjuks oli näitlejaid väga raske eristada. Tuntud oli neist ainult Irinat mängiv Jelizaveta Bojarskaja, teised olid kõik tundmatud nimed. Kui oleksid olnud eesti näitlejad, siis oleks juba näitleja järgi olnud kergem eristada, kes on kes, aga nüüd olid nad kõik nagu üks suur mass, eriti sõjaväelased. Keegi kommenteeris, et mehed mängivad kõik nagu Dodin, nagu Dodini kloonid või nagu oleks Dodin ise laval. Seega olid ka sõjaväelaste osades vanemad härrad, nii et kui keegi tegelastest teatab, et linna on saabunud uus polkovnik – Veršinin, nii 40-45 aastane, siis oli see ikka paras kino küll, kui lõpuks pealt 60 Veršinin lavale saabus. Nii et mehi ma eriti ei eristanudki, mõnes stseenis jäid nad küll meelde, aga kui laval oli jälle terve mass inimesi, siis oli jube raske vahet teha, kes seal nüüd jälle kes on. Soljonõi jäi lõpuks meelde kui eriti vastik isik. Tšehhovil ta ongi hästi vastikuks kirjutatud, ka õed väljendavad seda oma tekstis, et ta on vastik, paha inimene. Seda on Soljonõi juba oma teksti poolest, näiteks, kui ta ütleb heasüdamlikule Natašale, kes Soljonõi juurde oma Bobikuga kiitlema läheb, et mina praeksin selle lapse panni peal ära. Söögi kohta ütleb ta, et mingi asi on tehtud prussakatest, ütleb kõigile kogu aeg ebameeldivusi, aga samas on meeletult armunud Irinasse. Lõpuks, kui Irina on juba peaaegu abiellumas parun Tusenbachiga, peab Soljonõi paruni duellile kutsuma ja ta maha laskma. Ja muidugi ei jäta Soljonõi enne duelli õdede poolt läbi minemata ja neile mainimata, et ta kätel on juba hommikust peale laibalehk man. Tusenbach oleks pidanud olema hästi kole mees, aga niipalju, kui ma teda eristada suutsin ja meelde jäi, erilise ebardlusega välimuses ta küll silma ei hakanud. Isegi Olja ütleb Irinale, et Ira peaks paruniga abielluma, paremat meest ta ei leia, ega siis ei abielluta armastuse pärast, vaid vajadusest. Ja et kui Tusenbach sõjaväest lahkus ning esimest korda tsiviilriietes nende poole ilmus, ei suutnud Olja ära imestada, kui kole mees ta ikkagi on, ja see oli nii hale, et ta hakkas sellepärast nutma, aga parunile vastata, miks ta nutab, ei osanud. No kuidas sa ütled talle, et mind ajas nutma, kui kole te olete... kuigi olete hea inimene ja ma tahaksin, et te mu õega abielluksite. Enne surma jõuab Irina veel Tusenbachile öelda, et nad abielluvad, aga armastust pole, mis siis teha, kuid ta lubab olla parunile truu ja hea naine. Nagu seda on ka Maša oma mehele Kulõginile, keda ta samuti ei armasta, kuid mida gümnaasiumiõpetaja Kulõgin pidevalt kordab, et Maša on suurepärane naine, räägitagu tema kohta mida tahes. Truuduse poolest Maša just ei hiilga, tekib tal ju otse mehe nina all armuafäär Veršininiga, kuid sellegipoolest on Maria oma mehele kõige parem naine. Nagu Veršininigi meelest: te olete imeline naine! Nii imelik oli seda eesti teatrilikku tarretunud fraasi kellegi teise suust kuulda, ikka kõlas selle kõrval Mikiveri surematu fraas Ita Everile. Ira lubab oma tulevasele mehele Tusenbachile küll truu naine olla, aga enne seda on ta jõudnud juba päris mitme mehega suudelda. Ma muudkui vaatasin ja imestasin, et Irina on pandud nii litsakalt käituma. Kord ühega, siis teisega. Ja asi ei olnud selles, et tegelased olid nii sarnased, et ma oleksin segi ajanud, et tegelikult suudles Irina erinevates stseenides ühe mehega, keda mina pidasin erinevateks meesteks, ta ikka tõesti suudles erinevate meestega. Nagu Kulõgingi, oli muudetud tõeliseks murdjaks, kes tahab saada kolme õde korraga. Kui ta tuleb Irina sünnipäevale, pöördubki ta Irina kui õe poole. Maša juba on tema naine, natuke hiljem poeb Kulõgin Olja külje alla ja pihib vanimale õele, et kui poleks Mašat, oleks ta abiellunud kindlasti Olgaga. Siis tuli hästi vaimukas ja tore stseen, neid õemehe sõnu kuuldes ajab Olja huuled torru ja teeb veidraid nägusid, millest Kulõgin aru saab, et võib Olgat suudelda. Tuleb päris pornosuudlus, kui Kulõgin suudeldes Olga pikali paiskab, nad olid istuvad asendis, siis kohe pikali ja varsti juba aelebki Kulõgin Olga peal, korrates talle, kui kaunis ja imeline Olja on. Lõpustseenides aga püüab Kulõgin juba Irinat, võtab tal piha ümbert kinni, üritab suudelda. See oli vist juba nendes stseenides, kui Irina oli liiga vara leseks jäänud, see tähendab, jõudmata abielluda, leseks jäänud. Irina ja Tusenbach pidid lõpuks ometi sellest väikelinnast ära sõitma, pidi täituma Irina unistus Moskvasse saada, ja siis tuleb mingi Soljonõi, norib paruniga tüli ja laseb ta duellil maha. Aga kohe leidub lohutaja Kulõgin, kes samal ajal ka oma Veršinini lahkumis- ja kaotusvalus hullunud naist lohutama peab. See tuletas mulle meelde stseeni filmist „Sügis”, kus Kiir on äsja abiellunud ning koos naisega ka naiseõe oma majja toonud. Siis küsib noorem Kiir, kui märkab, kuidas naisemehest vend naiseõe säärt näpib, et mitu naist see Jorch endale võttis? Täpselt samuti oli ka Kulõginiga, ta võttis endale naise ja sai kolm naist, üks naine oli juba tema oma, tema 2 õde kavatses ta aga aegapidi vallutada. Siin lavastuses oli eriti hästi esile toodud õdede põhiline traagika – olla nagu läbikäiguhoov. Nad on päris ilusad, Irina koguni iludus, vanemad õed on oma ilu vanaduse tõttu juba minetanud, kuid ka neis on säilinud olnud aegade sära. Nad on haritud ja huvitavad, kuid ometi naiseks neid keegi ei taha. Läbisõidul olevatele sõduritele aga, kellel on elu pidevalt ratastel, täna siin, homme seal, on kolme õega maja nagu tõeline jackpot – võetakse hästi vastu, kadunud sõjaväelasest isa tõttu ollakse militaarteemadega kursis, musitseeritakse, kolme toreda naisterahva seltskond korraga, loomulikult tõmbab ligi. Õed säravad seltskonnas, suruvad teiste nähes alla oma valu, mis neil kaasneb sellega, et nad elavad läbisõiduhoovis, et neil ei ole midagi püsivat, et neile pole armastust määratud, et neile pole antud isegi naistele omast kõige olulisemat õnne, saada emaks. Ja rahuldavad ennast patjadega. Tšehhovi näidendi kõige pikemas õdede omavahelises stseenis, kus iga õde ennast pikalt teistele avab, kus Irina räägib Tšehhovi teksti järgi särasilmselt sellest, kui hea oleks töötada, kui vajalik on töö, et selle kaudu oma valu unustada, istuvad õed majafassaadi akendel, iga õde erinevas aknaavas ja kallistavad patjasid. Igal õel oma padi, vähemalt padi on see, kes on alati nendega, mille sisse võib nutta ja millelt lohutust otsida, asjake, mis ei torma esimese komandöri poolt antud vile peale asju pakkima, et nende juurest lahkuda ja teha teed järgmisele polgule, kes neid „vallutama” hakkab. Mingis mõttes oli Maša nagu sõnakuulelik koerake. Kui Kulõgin tuleb Irina sünnipäevale, et kinkida sünnipäevalapsele tema enda kirjutatud raamat, mille ta Irinale juba lihavõteteks kinkinud oli, annab ta kohe Mašale ka rangeid korraldusi: „Maša, koju, me peame direktori vastuvõtule minema.” Maša hakkab kergelt vastu, Maša on siin lavastuses üldse hästi mässumeelne, protesteerib, et direktori juures on igav, laseb teistel külalistel ennast keelitada, et pole vaja minna, kui ta ei taha, kuid teeb lõpuks ikkagi nii, nagu tema mees tahab, kuuletub talle raske südamega. Enne mehe tulekut mässab Maša õdede seltsis ja on isegi natuke ebaviisakas, väljendades oma pahameelt, et nad on nii alla käinud, kõik on nii alla käinud, kui isa veel elas, toimusid nende majas tõelised peod, kohal oli 40-50 inimest, aga nüüd on mingid haledad olengud, kuhu ilmuvad nii igavad inimesed, eesotsas tema enda mehega. Rahutusestseenis enne Veršininiga hüvastijättu, kui Maša rahutus väljendub eelkõige selles, et ta kardab, et ei näegi Veršininit enam, et mees sõidab ilma temaga lahkumata minema, märkab Maša taevas lendavaid kurgi ja jookseb neile järele, karjudes: „Te mu õnnelikud olendid! Te mu muretud olendid!” Selles stseenis Maša sõna otseses mõttes karjub ja jooksebki. Ta näeb linnuparve, kui seisab laval, pöördub nende poole ja jookseb sõnu venitades, kuid väga tugeva hääle ning selge artikulatsiooniga karjudes, lindudele järele, läbi saali vahekäigu saalist välja. Realistlikkuse poolest tõetruu ning suurepäraselt mängitud oli Maša ja Veršinini lahkumisstseen, õigemini, sellele järgnev. Maša ja Veršinin suudlevad hüvastijätuks, seda satub nägema Olja, kes tuleb oma õde hoiatama varsti sinna saabuva õemehe eest. Olja hakkab maja fassaadi tagant, see tähendab toast, vaikselt pobisedes ja korrates sõna „Aitab” suudlevale paarile lähenema, mida lähemale ta jõuab, seda valjemaks muutub tema korraldus „Aitab”. Alguses on see lihtsalt vaikne palve Mašale, et ta ometi lõpetaks, seda võidakse näha, kuidas ta võõrast meest suudleb. Mida lähemale Olga jõuab, seda nõudlikumaks muutub tema toon, lõpeta kohe ära, su mees on kohe siin, mida sa ometi teed. Kuid Maša näitab taas üles mässumeelsust, ega kuula oma õde, võib-olla ta ei pane selles viimase sööstuna puhkenud kirehoos üldse midagi tähelegi, mis ümberringi toimub, sel hetkel on olemas ainult tema ja tema elu suur armastus Veršinin ning nende suudlus. Nii et Olja hoiatusest pole kasu, suudlevat paarikest näeb ka Kulõgin. Vähe sellest, et ta neid suudlemas näeb, Kulõgin on sunnitud oma naist Veršinini kaela küljest lahti kangutama, et sõjaväelane lõpuks ometi minna saaks. See on võimas kangutamine ja üldse väga võimas stseen. Emotsionaalselt väga pingul. Maša on klammerdunud Veršinini külge, nii et Kulõgin peab rakendama kogu oma jõudu, et oma naist Veršininist eemale saada. Lõpuks ühineb Kulõginiga ka Olja, kes aitab Maša eemale talutada. Maša suust kostub taas meeleheitlik karje, see on rohkem kui meeleheide, selles karjes tuleb kuuldavale kogu Maša valu, kõik, mida ta armastanud on, on temalt ära võetud, jääb ainult see igavene äng, mida ta siin provintsilinnas tunneb, elades mehe kõrval, keda ta kohe üldse mitte ei armasta. Maša karjub ennast tühjaks, hingeldab, jaurab, sõnad ei tule hästi kurgust välja, see on tõesti nii realistlik, et endalgi hakkab kurgus valus, kui mõelda sellele, kui valus Mašal praegu rääkida on. Hästi vaikselt hakkab Maša kordama taas oma mantrat „U lukomorja dub zeljonõi, zlataja tsep na dube tom...” Kuni siis sõnad tema suus sassi lähevad ja dub zeljonõi asemel tuleb kot zeljonõi. Väga võimas stseen, emotsionaalse laetuse poolest pole teatrilaval ammu midagi nii vägevat näinud. Kuidagi küsimärgiga jäi repliik Kulõgini kohta, kui kogu linn sõjaväelaste lahkumismarsi saatel nutab: „Ta on vist linnas ainus inimene, kellel sellest hea meel on, et sõjaväelased ära lähevad”. Kui hakkab kostma väga tõetruu sõjaväemarsimuusika, tundub, nagu seisaks saali uste taga orkester, kes seal puhkpille mängib ja uste taga käib tõeline rividrill, tuhanded jalad astuvad selle marsi taktis sellest linnast välja, teeb Kulõgin (kujutletavatele) sõjaväelastele järele vaadates neile ristimärgi. Rist löödi ette ainult nendele, kellest tõeliselt hooliti, et jumal neid ikka kaitseks, nii et Kulõgin pidi ka nendest meestest hoolima, kes lahkumas olid. Kuigi sellel ristil võis olla ka selline märk, et jumal tänatud, nad lähevad ära, et nad enam kunagi siia tagasi ei tuleks, jumal kaitsku neid! Üldse oli selles lavastuses palju suudlusi ja ka palju kohti, kus keegi kellegi suudlusele peale sattus. Esimestena suudlevad Andrei ja Nataša, neile satub peale kogu sünnipäevaseltskond ja see pidu, millega Maša sugugi rahul polnud, saab palju lõbusama hoo sisse, hakatakse koguni tantsima. Edasi suudlevad Irina ja Soljonõi, neile satub peale Nataša, kes vaatab suudlevat paarikest päris pikalt ega tunne seejuures üldse kohmetust, öeldes neile enesekindlalt, kui suudlejad on avastanud, et neile on peale satutud: „Vabandage mind, ma olen koduselt riides”. Siis on veel erinevaid suudlevaid paarikesi, pikk suudlus eelneb ka Tusenbachi lahkumisele, kui ta läheb duellile, mida Irina eest varjatakse, kui Tusenbach suudleb oma armsamat, aimates, et see on ilmselt viimane kord, kui ta Irinat suudelda saab. Võib-olla sellega ongi seletatav, et Tusenbach saab duellil surma. Kui Irina ei oleks enne seda parunile öelnud, et nende armastust nende vahel ei tule, ta ei suuda Tusenbachi armastada, oleks Tusenbach rohkem oma elu eest seisnud, teinud kõik selleks, et naasta naise juurde, kes teda ootab ja armastab. Aga Irina sõnad mõjuvad siin Tusenbachile nagu surmaotsus: ma ei armasta sind, kuigi olen nõus sinu naiseks saama ja kogu elu sinuga olema. Nii teebki Tusenbach Irinale „heateo”, et Irina ei peaks tema kõrval kannatama ja kogu elu tema kõrval olema – laseb oma elu Soljonõil läbi lõigata. Kuni siis vägeva Maša ja Veršinini suudluseni välja. Minu lemmiktegelane Nataša jäi siin küll väga tugeva õdedeansambli varju, aga oli armas ja meeldiv siiski, samuti väga tugeva näitlejanna Jekaterina Kleopina mängituna. Aga siiski kraadi võrra lahjem, kui õdedetrio. Doktor Tšebutõkinile omasest pidevalt korratavast „Tararabumbiast” oli saanud lõbus lauluke „Tararabumbia, sižu na tumbe ja”, mida lõpus lauldi väikese kvartetina. Muusikaline kujundus oli samuti väga hea, aga ühtegi tuntud pala seal ei olnud. Päris mitmes stseenis esitati elavat muusikat, näiteks juba kirjeldatud tantsustseenis Irina sünnipäeval tantsitakse lava taga mängitava klaveripala saatel. Oli üks ilus, aga minu jaoks tundmatu valss, pigem tundsin ära Paganini, pärast lugesin kavalehelt, et muusikalises kujunduses oli tõepoolest Paganini muusikat kasutatud.