Vihurimäe

Emily Jane Bronte „Vihurimäe“, lavastaja Roman Baskin, Vanemuine

Alatskivil oli täitsa mõnus. Jäin kõigega ääretult rahule, väljaarvatud etenduse jälgimise koht. Kui kohale jõudsime, oli selline hästi ärev tunne, vaatasin neid kogunenud inimesi, pikka autoderivi ja mõnda üksikut bussi, mis samuti teeäärtesse pargitud olid, lossi poole liikuvaid inimesi. See tuletas natuke laulupidu meelde, kuidas inimesed kolonnides lauluväljaku suunas liiguvad. Ega ma eriti sellistel massiüritustel polegi käinud, nüüd oli päris hea tunne ennast selle osana tunda. Eriti selles teadmises, et ma ei lähe mingile labasele Õllesummerile või popkontserdile, vaid ikka kultuursele üritusele, kus vähemalt see hea asi on, et on ilusaid näitlejaid, keda vaadata, sest mingit Bronte loomingut ma nii väga ei austa küll, et ainult sellepärast oleks tahtnud seda üritust vaatama tulla. Muidugi ma aimasin, et tükk ise saab olema katsumus, nagu suvelavastused ikka, et tuleb piinelda, et võib olla igav, et on segavaid faktoreid, aga selle hetke seisuga, kui me veel lossi territooriumile jõudnud polnud, olin täitsa rahul küll.
Vaatasin teede ääres olevat võsa. See ala, mis jäi lossipargist välja, oli väga metsistunud. Seal tekkiski lahe kontrast – ümbrus oli nagu ürgmets, pargiala oli aga enam-vähem korras, kuigi mitte mingi piinliku täpsusega pargiks rajatud, kus on puud skulptuurideks pügatud ja taimed on mingi korrapära järgi istutatud ning muru on ära pöetud ühtlasele tasemele. Park oli ka üpris lohakas seisus, aga mõjus siiski sellega võrreldes, mis pargiaia taha jäi, väga korralikuna. Eriti korras oli üks oru-ala, kus oli ka väga ilus vaade alla orgu, mille peale ma hakkasin mõttes laulma “Mingem vaat’kem alla orgu...”. Teadsime mingist järvest, mis seal lossi juures olema pidi, vaatasime läbi puude, et võib olla seal teisel pool orgu salu taga on järv, aga tegelikult oli järv hoopis lossi enda taga, org jäi lossi külje peale. Ja see järvele avanev vaade oli tohutult kaunis! Järve kattis madal udu, järv oli samuti orus, aga see oli juba mingi muu org. Järv oli igasugu asju kinni kasvanud, nii et tundus, et järvel on mitu saart, võib olla mõni näiv saar oligi päris saar, aga mulle tundus siiski, et need pole päris saared, ehk siis sellised alad, mille all maa on, vaid mingid järve seest kasvanud roostiku moodustatud saarekesed.
Oma kohale jõudmine oli ka täitsa omaette üritus. Selle väliürituse puhul oli hea vähemalt see, et olid märgistatud kohad, mitte nii nagu enamusel üritustel, märkega “vabad kohad”. Et ei pidanud tõmblema, et kuhugi istuma saada, vaid võis olla kindel, et vastavas reas on vastavad kohad ootamas, mis kell sa ka kohale ei jõua. Õigesse sektorisse jõudes, moodustati astmeliselt paiknevate tooliderea tsooni ette järjekord, sest vahekäik, mida mööda üles oma kohale minna sai, oli väga kitsas. Vanemuine oli tõesti täisrauaga lajatanud, ja istumiskohti nii palju kui võimalik sellele küllalt väiksele territooriumile tekitanud. Hanereas kulgemine, tempoga üks samm minutis toimus nii enne etendust kui ka vaheaegadel ja etenduse lõppedes, ühesõnaga kõik korrad, kui publik organiseeritult kuhugi liikus.
Kõige rohkem olin pettunud meie kohtade asukohas. Piletit ostes avanes arvutist, kus näidati etenduskoha skeemi koos lavaga, hoopis teine pilt kui nüüd koha peal selgus asi olevat. Ma valisin veel pikalt, kas osta otse asuvasse sektorisse, kus olid kallimad piletid, või küljele jäävasse sektorisse, kus oli rohkem vabasid kohti ja piletid olid odavamad. Müüja näitas mulle mitu korda erinevaid sektoreid ja ütles, et otsesektorist on kindlasti parem vaade. Aga reaalselt asus see meie otsesektor hoopis külje peal. Nii et otse meie ees oli vaade lossi tagumisele küljele, mis oli etenduskohast külje peal ja kus toimus kõigi kolme etenduse tunni vältel kõige rohkem paar minutit tegevust. Ja need olid siis kallimad kohad! Nii et selleks, et tegevust näha, mis toimus lossi küljeterrassil ja aeg ajalt kuuldeteatrina ka lossis sees, tuli kogu aeg kaela vasakule koogutada. Seevastu see küljesektor jäi just otse ja väga mängukoha lähedale, meie olime hoopis eemal ja asusime mängupaigale vaadates külje peal. See ajas küll vihale, aga teha polnud enam midagi. Siis oli veel häiriv asi see, et kuna meile otse ette lossi ei jäänud, otse oli hoopis pikk maa muru ja selle järel puudepiir, kõige selle kohal päike keset taevast troonimas. Nii et mingi aja ma ei näinudki üldse midagi, ainult kissitasin. Päikese kadumisele läks mingi üle tunni aja, kuni päike lõpuks sellisest kohast paistis, et sai silmi normaalselt lahti hoides etendust vaadata.
Lavastus ise oligi jama. Sai nõustuda tuntud tõsiasjaga, et kui lavastaja tunneb, et lavastus ei vasta publiku ootustele, siis tuuakse päästva elemendina sisse lapsed ja loomad. Nunnumeetrid. Hobused olid tõesti vaatamist väärt. Samas oli selle igava etenduse puhul selle toimumiskoht just plussiks, kui ma muidu vihkan vabas õhus toimuvaid etendusi, siis seekord päästsid välised olud mind täielikku igavust tundmast. Sain jälgida päikese teekonda puude taha, loodust, niipalju, kui seda mänguplatsilt näha oli, inimesi minu ümber, lossi, eriti selle erinevate kujudega torne, kuidas lossilt krohv pudeneb, terrassi, lossi taas erinevate kujudega aknaid, ja eriti püüdis minu tähelepanu lossi katusel kulgev traat. Mõtlesin, et see on pikse maandamiseks sinna pandud ja veetsin sellega päris palju aega, et otsisin, kust ja kuidas, mis konarusi ja tõuse, milliseid katuseosasid ja tornitippe mööda see traat kulgeb.
Juba kohale jõudes, kui loss kaugelt paistma hakkas, hakkasime arutama, mis stiilis see loss on, jõudes lõpuks konsensusele, et erinevates stiilides. Loss oli tõesti selline, et selles valitses juba välisilmes täielik virr-varr. Tornid olid erinevate kujudega, mõni torn oli koonusekujuline, teine nurkadega, pikkused olid tornidel erinevad, tornide tippe katsid erinevad “kübarad” ja nende otsas olid omakorda erineva kujuga tuulelipud. Aknad olid erinevatest ansamblitest, erineva suuruse ja kujuga. Aga peab ütlema, et kogu see segadus sobis jällegi lavastuse endaga. Tegelaskond kujutas endast mingeid täielikke segaseid, nii et oli täitsa usutav, et oma meeltesegaduses on nad koha, milles nad elavad, nii käest ära lasknud, et nende seisusele vaatamata, elavad nad mingis täielikus uberikus. Kuigi see on võimas hoone, kajab selle kunagisest hiilgusest veel hädine kaja, nagu ka tegelastest endist kajab hale kaja inimeseksolemist.
Selles mõttes olin ma väga üllatunud, et see lugu oli nii ebatüüpiliselt ajastule mittevastav. Kaugel romantismist, mis ajastul Bronte teos on kirjutatud. Ja üldsegi mitte meeldivalt üllatunud, pigem oleksin ma hea meelega vaadanud sügavaid tundeid, meeletuid õhkamisi vastamata tunnete järele, ilusat ümbrust, ilu selle igas väljendis – maja, inimeste, riietuste poolest. Ootasin stiili, mida selles lavastuses üldse polnud. Oli ainult labane hullus ja viha. Kuidagi täiesti ebatüüpiliselt romantiline. Nagu kaasajastatud romantism, pigem midagi postmodernset, kus pakutakse igast stiilist natukene, mis sobitus küll lossi arhitektuuriga, aga läks vastuollu Bronte loomingu ajastuga.
Eriti stiilist väljas oli Kersti Heinloo soeng. See ei sobinud küll ajastu stiiliga, kuigi teisest küljest see sobis tema mängitud hullumeelse kangelannaga, kes on taltsutamatu ja metsik ega kuula kellegi sõna. Selles mõttes oli Heinloo väliselt minu jaoks nagu teise Bronte õe “Jane Eyeri” romaanis kujutatud hullumeelse naise elustunud kujutis, keda ma umbes sellisena lugemisel ette kujutasin. Selle mehe naine, kellega Jane abielluma pidi, aga vahetult enne altari ees “jah” ütlemist sekkub keegi pulmatseremooniasse ja teatab, et see mees ei saa abielluda, sest tal on juba naine. Ja see naine paneb pärast mingi lossi põlema. Normaalne tegelane, kes päris lavastuse alguses veel hull pole, aga kui su ümber on kogu aeg hullud, muutub temagi närviliseks, Isabella kandis küll korralikku ajastule vastavat ärasilutud ja ornamentidest patsikestega soengut. Tema puhul oli nagu kergem uskuda seda, et ta on päris XIX sajandist, kui Heinloo tegelase puhul seda kuidagi uskuda ei suutnud.
Midagi täiesti hullu oli kogu lavastuses. Eriti lõpustseeni eel kõlanud tekst, kus Matvere tegelane tunnistab teenijannale, et peale oma suure armastuse surma, keda kehastas Heinloo, käis ta pidevalt kallima haual naisega rääkimas. Ja lõpuks ei pidanud enam vastu ja kaevas haua lahti, et saaks oma unelmate naist veel viimast korda näha ja käte vahel hoida. Ja tegi seda mitu korda, muudkui kaevas hauda lahti ja kinni. Kõik tegelased olid seal mingid täiesti segased. Kõige segasem neist Kütsari mängitud Heinloo tegelase joodikust vend. See oli täiesti üle mõistuse, kui labane inimene see oli. Ainult jõi, laamendas ja vägivallatses. Viskas oma imikust lapse teise korruse aknast välja, aga Matvere püüdis selle juhuslikult akna all ukse juures seistes kinni. Nagu möödaminnes. Majas toimuvate stseenide puhul oli aru saada, kui tühi loss seest on, sest sealt kostev jutt kostus väga suure kaja saatel. Või oli tegemist lindistatud tekstiga. Näidend algab ühe ja sama stseeniga, kuigi tegelased nendes stseenides on vahetunud.
Eriti häiris kogu lavastuse närvilisus, labasus ja kõige rohkem häiris see, et vanainimesi mänginud näitlejad, ei mänginud vananemist. Näidendi tegevus toimus umbes 25 aasta jooksul, kui võtta, et alguses oli teenijatepaar kuskil 50, siis lõpustseeniks peaksid nad olema 70ndates vanainimesed, aga nad liikusid ringi sama kobedalt nagu näidendi alguses. Seda oleks võinud tõesti kasvõi oma mänguga toonitada, et ka nende jaoks liigub aeg samamoodi nagu kõigi teiste tegelaste jaoks, kui seda grimmikunstnikul oli raske grimmiga toetada, et neile etenduse käigus järjest vananevaid grimme teha ja neile kasvõi parukaid hallinevate juustega pähe panna.