Naissaar

Mees ja lapsed hakkasid nõudma, et mulle meeldib teatris käia, sõidame Naissaarele teatrit vaatama! Alguses arvasin, et nad on kuumas segi läinud, aga neil oli tõsi taga! Nad tahtsid tõesti kuhugi pärapõrgusse Naissaarele sõita. Kohale viidi väikelaevaga, mis tohutult loksutas, õnneks lastel merehaigus välja ei löönud, kuigi natuke kahvatud olid nad näost küll. Jõudsime saarele ja seal oli kuidagi mõnusalt vaba olla. Aga mitte kauaks, vabadustunnet tundsime sellest, et nõmedast laevast ja piiratud ruumist lõpuks välja saime. Ikka täielik kannatusterada oli see saarel olemine ja seal käimine. Sadamasse randudes teatas kapten, et oleme kohal, etenduse alguseni on jäänud üle tunni aja, selle aja jooksul jõuavad kõik kas autode või rongiga küünini kohale sõita, kes tahab, võib minna jala, ka jala jõuab kohale. Maad pidi olema 2 kilomeetrit, nii et me valisime loomulikult jalgsiminemise variandi. Kuigi lapsed oleks tahtnud sõita rongiga, aga kui me neid ronge nägime, siis läks neil õnneks rongisõidu isu üle. Sõjaväemasinad, mille kastides rahast küüni vedama hakati nägid ka väga räpased välja. Naissaarele sõidutanud laev oli ka muidugi üpris räpane, ei olnud mingi Vikin Line, onju. Omaette naljakas oli, et sellisel väiksel saarel liigub rong. See oli mingi nõukogudeaegse sõjaväe jäänuk, relsse oli ka omamoodi eksootiline vaadata.
Päris pikalt sai mööda mereäärt liikuda. Küll mitte päris mööda randa, aga läbi puude ja mõnel lagedamal alal oli meri ilusti näha, isegi Tallinna teletorn paistis läbi udu ära. Igasugu huvitavaid kohti oli seal, aga parajalt närvi ajas kõik. Kõigepealt ronis kogu seltskond üksmeelselt mäkke. Mingi osa rahvast sai kohe mäe jalamil juba sõjaväe veoautode kastidesse, ülejäänud pidid kas rongiga minema või järgmist autot ootama jääma. Mäe tipus tervitas ka mingi metsaonni sarnane kohvik, enamus rahvast tormas sinna sisse, et ennast kergendada.
Hästi tülikas ja väsitav käimine oli. Neetud palavus ka veel, kuigi päris palju oli varjulisi kohti, aga ikkagi tundus, et ka varjus on +40 kraadi. Nagu ahjus. Ei olnud seal ju käimiseks mingeid korralikke tingimusi, et oleks asfalttee või vähemalt korralik radagi, kõik oli hästi liivane ja igasugu takistusi kivikeste või käbide näol täis. Ja kõige tipuks kõige suurem piin pidevalt ründavate sääskede näol. Olin juba täiesti nii ära söödud, et mul käisid mingid fantoomsügelemised, mingites sellistes kohtades, kuhu sääsed kuidagi sööma poleks pääsenud. Ühes kohas tee servas tundus, et seal on kellegi haud: oli selline kividega kaetud küngas ja selle peatsis latern. Mingi aja pärast paistis läbi puude selline vaade, et olemegi juba kohal. Kuidagi uskumatult kiiresti said need 2 kilomeetrit läbi. Tundus, nagu oleks seal mingi inimgrupp. Aga kui lähemale jõudsime, tundsime ennast nagu kõrbes ekslevad miraaže nägevad janused - see polnud inimgrupp, vaid mingi prügihunnik, igasugu suuri metallesemeid ja vaguneid ja mida seal oli. Igal pool oli hästi palju militaarseid jäänuseid, äraroostetanud miinikuhjad ja mingid sellised asjad.
Edasi jõudsime mingi külani ja minu tark mees ütles, et nüüd peaks küll juba 2 kilomeetrit käidud olema. Küla tundus olevat nagu mingi puhkebaas, kus saab kämpingutes või mahajäetud majakestes elada. Oli lõkkeplats, mille ümber oli inimesi ja tee peal seisis veoauto. Ei tea, kas nad ajasid pada nende vahemaade kohta või siis see raskendatud tingimustes liikumine venitas maa tõesti nii pikaks, et tundus, et läbitud on kümneid kilomeetreid.
Siis tuli veel ikka päris pika maa maha käia, õnneks hakkas see peagi taas mere äärt pidi minema, nii et sai läbi puude ja võsade merd piiluda. Siis jõudsime selle totaka küünini. Olin juba ilgelt vihane, et no on vaja mingeid selliseid lollusi korraldada. Hakata kuskil pärapõrgus mingi tobeda saare peal teatrit tegema. Kõike seda teed läbima, alguses laevaga sõita, siis jalgsi vantsida, teater on ka niikuinii tobe, toimub mingis küünis, kõik on ebanormaalne. Küün ise oli ka täiesti ebanormaalne. Paksult rahavast täis ja haisev. Nagu ma sinna sisse astusin ja oludega tutvusin, pimedas silmi kissitades, sain aru, et mina seal mitu tundi istuda küll ei taha. Mingeid normaalseid istumistingimusi ju ka pole, et istud mugavad käetugedega toolis nagu teatrimajades. Arvestades veel seda, et peale mitut tundi räpases küünis istumist tuleb umbes tund aega ka räpases laevas tagasisõitu taluda. Ütlesin oma perekonnale, et tahtsite teatrisse tulla, nüüd olemegi teatris, ma ootan teid niikaua siin saare peal (kuhu mul sealt pääseda olnukski!). Otsisin omale merevaatega varjulise koha, õnneks oli laevasõidu ajaks ajakiri ka kaasa võetud, nii et aeg läks päris märkamatult kiiresti, kuni mind perekond lõpuks tagasiteele hõikama hakkas.
Lapsed olid sellest kannatusterajast nii läbi, et tagasi sõitsime rongiga. Kui peale rongisõitu mäest alla ronima hakkasime, avastasime ilusaid vaateid merele ja miinidele. Üritasin mingilt mälestusviidalt välja lugeda, kellele see püstitatud on, nii palju sain aru, et mingile rexile oli püstitatud, vist oli ladina keeles kirjutatud. Jõudsime sadamasse, seal oli väljas Naissaare kaart. Nägin seda kaarti ka küüni juures ja küsisin ühelt välikohviku müüjalt, et ega neil selliseid kaarte müügil pole, nagu seal ees üleval oli, aga kahjuks neid kaarte ei müüdud. Täitsa lahe oleks omale sellise mälestuseks võtta, et siis vaadata, kus pärapõrgus me käinud oleme. Selle kaardi pealt küll täpset rännakuteekonda tuvastada ei õnnestunud. Tuli välja, et saare keskosa on üleni soosid täis, mingi 5 sood oli seal vähemalt. Vaatasin seda rannikuala, mida mööda me olime kulgenud, aga ikka aru ei saanud, kui kaugele me siis välja läksime, kas täitsa saare teise otsa või kuhugi veerandi peale. Siis kannatasime lõpuks ka suure meresõidu ära ja saime pärast üliraskeid kannatusi koju. Mina enam kuhugi pärapõrgusse teatrisse ei lähe! Ainult linnad või suuremad asulad. Sellest pidi tulema teatrietenduse kirjeldus, aga etendust ma ei näinudki. Nii et siis Naissaar.