Eesti asi

Mart Kivastik „Eesti asi“, lavastaja Ingomar Vihmar, R.A.A.A.M

Päris lahe jant oli. Kuigi esimene vaatus oli selline rohkem sisulisem kui teine. Teine vaatus tundus juba niimoodi, et venitatakse jälle mingit aega täis. Et ikkagi inimesed on teatrisse tulnud ja tahavad oma 2-3 tundi etendust kätte saada. Nagu oleks patt teha lühikesi etendusi, kui see kogu loo formaadile hästi mõjuks.
Lugu oli sellest, kuidas keegi arusaamatust soost Livio pagendatakse Krimunasse kirikuõpetajaks. Krimunas on hull mõisahärra, kes leiutab tiivad, et lendama hakata. Mõisas tundub käivat mingi šou, iseenesest oli seda mõisajanti just päris naljakas vaadata, aga rohkem oleks tahtnud näha seda, kuidas Livio matsidega vaeva nägi, et nad laulma panna. Livio peaks Krimunas küll kirikuõpetaja olema, aga hakkab hoopis koori tegema, et saada tagasi oma unistustelinna Tartusse, sest Krimuna on täielik pärapõrgu. Matsid saavad laulmise üllatavalt kiiresti selgeks, kogu loo oleks võinud üles ehitada hoopis lauluharjutamisele, mitte nii, et korra teevad „möö“ ühe noodi peal ja järgmisena laulavad juba neljahäälselt „Kui siit pilvepiirilt alla vaatan...“.
Esimene vaatus oli veel väljakannatatav, kui sai päris palju nalja, esmajärjekorras tänu Tõnu Oja kehastatud kupjale, kes Toomase peksmisest täitsa ära väsib. Toomas saab aga pidevalt peksa, kasvõi selle eest, et näitas kogemata ajalehes õige tähe ära. Selline kummaline parunihärra seal. Tõnu Oja paruni järel ja ees jooksmine oli ka naljakas, eriti kui võrrelda sellega, mis muutus oli kupjas toimunud teiseks vaatuseks, kui teda huvitab ainult koorilaul. Kui enne oli kubjas kogu aeg härra käeulatuses valmis ootamas, iga käsku täitma tormamas, siis nüüd jookseb ta lauluinimeste juurest vastutahtmist ära: „No mis siis nüüd jälle on...“ Teine vaatus aga kadus selles mõttes kuhugi metsa, et seal hakkasid metsast ilmuma igasugused kummalised tegelased. Ei tulnud see tahetav „teine plaan“ midagi müstilist sisse puhuda eriti hästi välja. Kui Krimuna koor peale suuri vaidlusi ja härra surma saab täies koosseisus laulupeole sõita, siis ilmuvad neile metsas Kreutzwald ja hull-Liiv. Liiv oli eksponeeritud nii, et temast enne aru ei saanudki, kes ta olema pidi, kui koor hakkas „Ta lendab mesipuu poole“ laulma. Kuidagi täiesti teisest ajastust ja sobimatu oli ta seal. (Olin vist ikka veel nii kõvasti „Koidula vere“ mõju all, et kujutasin ette, et Liiv polnud sellel ajal veel sündinudki, kui ta on Koidula poeg). Kuidagi hädiselt venitati see vaatus lõpuni, tehti koguni nalja, vastates härra Jannseni küsimusele: kes selle laulu kirjutas, et oli üks mees, kes uppus Läänemerre, vaevalt, et teie tema nime teate (Alender).
Tore oli vaadata ilusaid naisi Britta Vahurit ja Kleer Maibaumi, aga ainult sellest jäi ka väheks. Maibaumi puhul oli muidugi hämmastav, kuidas ta suutis ka matsinaist mängides väga ilusaks jääda. Mõisapreili Juliet kehastanud Vahuri puhul see nii hämmastav polnud, et ta on nagu ilmutus muust maailmast. Elina Reinold laulis selles kooris vist tenorit. Ei saanudki eriti hästi häältejaotusest aru, igal juhul kindlalt laulsid Maibaum sopranit ja Vahur alti, aga kuidas mehed ja Reinold jagunesid, sellele eriti sotti ei saanud. Ainult ühes kohas, kus bass hiljem sisse astub, sai aru, et Uuspõllul on seal omaette hääl, aga kas see oli ainult selles laulus bassi kaheks jagunemine või laulsidki ülejäänud meesnäitlejad tenorit ja Uuspõld üksi bassi, sellest ikka aru ei saanud.