Isa ja poja kuningriik

A.Tolstoi – J.Jeremin „Isa ja poja kuningriik“, lavastaja Juri Jerjomin, Mossoveti Teater

Väga hästi tehtud tume ja avar lavastus. Imestasin, et see lavastus mulle isegi väga meeldis. Selles olid olemas kõik eeldused selleks, et ma esimese vaatuse ajal oleksin täiesti ära tüdinenud ja lõpuni mitte vaadata viitsinud – ajalooline materjal, tume lava, dekoratsioonide peaaegu täielik puudumine. Ometi oli näiteseltskond nii heal tasemel, et vaimustas ainult oma mänguga, isegi täiesti tühjal laval oli, mida vaadata. Korrakski ei hakkanud igav. Ja ajalooliste tükkide igikestev probleem, et kõik tegelased on nii sarnased ja ei saa üldse aru, kes on kes, seda lavastust samuti ei kummitanud.
Lava kujutas musta karpi, mille äärtesse olid paigutatud Ivan IV aegsete ruumide sisevaatele iseloomulikud ukse- ja aknaorvad. Kumerad ja madalad, kitsad käigud, mis võisid kujutada nii ust kui ka akent. Eeslaval oli ümmargune valge plaat, mille alla viisid trepid ja sinna taandusid enamasti tegelased, kes ära surid. Midagi muud polnudki, kogu ülejäänud suure avause täitsid näitlejad oma fantastilise mänguga. Kostüümid olid samuti huvitavad, tavalised pikad hõlstid, ühevärvilised, aga huvitavate läbiõmmeldud drapeeringute ning paljude detailidega. I osa kujutas julma Ivan IV valitsemisaega, siis kandsid kõik tegelased musti riideid, kui troonile saab leebe ja mänguline Fjodor, kannab kogu näiteseltskond valgeid riideid. Tsaari kostüümi eristas teistest kostüümidest teiste tegelaste mantlitega sarnase mantli peale asetatav krae, käis tagant krõpsudega kinni, ning monomahi müts. Sau ka kätte.
Nagu näidendi pealkiri eeldaski, tõusid lavastuse põhifiguurideks Ivan IV ja tema lühikeseks ajaks troonile saanud poolearune poeg Fjodor. Ivan Julma mängis minu jaoks keegi tundmatu näitleja Aleksandr Jatsko, aga mängis seda türanni väga võimsalt. Igast tsaari liigutusest kumas julmust, iga tema sõna lõikas, kuigi tal olid ka inimlikud küljed – hullusehoos oma poja Ivani tapnud, saadab ta bojaaride duuma otsustama, kes peaks saama uueks tsaariks, sest tema, hull pojatapja enam tsaariks ei kõlba, aga kui bojaarid on oma otsuse langetanud ning tulevad isakest Ivani paluma, et ta ikkagi edasi nende üle valitseks, võtab Ivan teeseldud vastumeelsusega selle raske koorma meelsasti endale tagasi. Fantastiline oli ka Ivan Julma stseen Poola saadikuga, kellega ta käitub nagu koeraga.
Fjodorit mängis Viktor Suhhorukov. See oli küll täiesti kirjeldamatu esitus! Kuidas ta suutis seda nõdrameelse lapsemeelsust ja riigiustavust väljendada. Kuidas ta tahab olla kõigiga sõber, lepitada vaenutsevaid pooli oma naisevenda Boriss Godunovi ja Šuiski pooldajaid. Kuidas ta suudab tahtmise korral oma sõna maksma panna, tehes faktiliselt riiki valitsevale Godunovile selgeks, et tsaar on ikkagi tema, Fjodor, mitte Godunov. Ja lein, kui ta saab teada, et tema väikevend Dmitri „kukkus noa otsa“. Fjodori ainus lootus troon oma suguvõsale hoida oli ootus, et bojaarid laseksid tal natuke veel valitseda, kuni Dmitri suuremaks kasvab ja võib hakata asevalitseja abiga ise Venet valitsema. Teade väikevend Dmitri surmast on ka Fjodori surmaotsus, tal pole enam mingit põhjust troonile jääda. Naljakas selle ajastu juures oli see, et kui tsaari tüütas naine ära, siis saadeti naine kloostrisse ja võeti uus naine. Nii tahtis Ivan Julm oma Maria kloostrisse saata, et naida Inglise troonipärija vennatütar, aga ärevad sündmused riigis luhtavad selle plaani, nii et Ivan, kes on just oma Maria peale karjunud ja ta kaudselt perse saatnud, ütleb lõpuks vihaselt Mariale, et ta võib ikkagi tsarinnaks jääda. Samuti mõtlesid hiljem Godunovi vastasleeri kuuluvad Šuiski mehed välja hea plaani, et saadaks Fjodori kaasa Irina kloostrisse ja paluks Fjodoril abielluda hoopis Šuiski kaunitarist tütre Nataljaga. Fjodor armastab aga oma Irinat nii ennastunustavalt, et sellise kirja lugemise järgselt, et ta peaks oma Irinuška kloostrisse saatma ja kellegi teisega koos elama, tabab seda õnnetult haiget tsaari uus haigushoog krampide ja muu tõmblemisega.