Mask

Helmut Krausser „Mask“, lavastaja Kristel Leesemend, Emajõe Suveteater

Vaadates tundus küllalt jama, igal juhul suurem osa sellest saalis oldud ajast oli tapvalt igav, kui just laheda olekuga Nero Urket poleks olnud, siis oleks vist igavuse pärast päris ära surnud. Aga mida suure distants vaatamisajaga jääb, seda lahedam ja sürrim see lugu ikkagi tundub. Mees – kunstnik, naine – endine baaridaam, lasti täna töölt lahti. Meest tabab kodus inspiratsioon, ta on üksi ja lõikab mootorsaega tabureti pooleks. Siis mätsib laest allarippuvad suured läbipaistvad kiled verega kokku. Ees on tal mask. Sel hetkel saabub koju naine ja hakkab kisama. See ongi selline kisajate perekond, kogu aeg kraaklevad või mängivad või avaldavad muud moodi häälekalt oma tundeid. Täna tabab naabrite kannatusekarikat viimane piisk ja neile kutsutakse politsei. Mees hakkab politseiga mängima, viskab neile nalja, et mul on mootorsaag, naine kisab endiselt, nii et politsei mõtleb, et tegemist on pantvangidraamaga. Akna kaudu peetakse läbirääkimisi, mees saab politsei isegi nii kaugele, et talle tuuakse 2 purki õlut, mis akna kaudu korterisse visatakse.
Urke nägi oma iga naise unistustekehas kiitsaka kujuga väga sürr välja, nii et sobis sellesse rolli suurepäraselt. Selline kannatav kunstnik, kelle maailmavalust ei saada aru, kes tahab ennast väljendada, aga tal puudub väljund. Marika Barabanštšikova naisena jäi tagasihoidlikumaks, kuid oli ka päris tabav rollisooritus. Lippas muudkui pesus ringi ja üritas muidu seksikas olla, kuigi minu puhul häiris selle muidu ahvatleva komplekti nautimist näitlejanna natuke proportsioonist väljas nina. Kujundus oli ka selline hädine ja vaene, nii et ei pannud üldse kaasa elama. No mis elu saab ikka ühel baaridaamil olla, ongi kogu aeg selline kisa ja lollitamine. Töö juures teda käperdavad joodikud, kodus hull mees, kes säästude eest ostis mootorsae, millest neil võib kasu olla. Korter oli küllalt räpane, hale, nagu prügimäelt kokkutiritud asjade väljapanek. Näitlejad kandsid ka selliseid riideid, et nende kohta võis üpris täpselt öelda, et second-hand kaup. Politsei suhtles näitlejatega läbi ukse ja majast väljast ruuporiga. Kui publik Laulupeomuuseumist väljus, siis tabas üllatusena maja ümber tõmmatud politseilint.