Andrus Kivirähk „Ingel, ingel, vii mind taeva“, lavastaja Aare Toikka, Vat-Teater
Päris jama värk oli. Näidend koosnes 7 osast, millest iga osa kujutas ühte surmapattu. Ma ei saanud küll hästi aru nende osade sisu haakuvusest surmapattudega, aga kohe alguses tundus, et tegemist on mingi pika ja mõttetu jamaga. Osad koosnesid veel eraldi stseenidest ja esimene vaatus oli tervelt 4 osa, kestes poolteist tundi. Juba peale esimest osa oli mul kõik selge, nii et ülejäänud 3 esimese vaatuse osa igavlesin niisama ja ootasin, millal see jama ükskord lõppeb.
Katariina Lauk mängis uhket revolutsionääri, kes pandi vangi peale 1924.aasta detsembrimässu. Sai eluaegse vangistuse, aga nagu kavalehelt lugeda võis, siis 14 aastat hiljem lasti ta amnestiaga vabaks, selleks, et paar aastat hiljem Eesti Vabariik ikka kukutatud saaks. Need osad, mis ma nägin, kätkesid umbes seitset aastat naise vangistusest ja tema suhtest vangivalvuriga, keda kehastas Marko Matvere. Mängisid nad muidugi hästi, aga tekst oli selline jama ja kõik tundus kuidagi liialdatud ja venitatud. Nagu autor Kivirähkki kavalehel teatas, et tegemist on fantaasiaga, päriselt muidugi midagi sellist toimuda ei saanud, vange hoiti kambrites mitmekesi, kellelgi polnud sellist luksust, et on ruumikas üksikkong ja saab terve päeva vangivalvuriga lobiseda ning tema toodud toitu süüa.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment