Noor Eesti

K. Kruus, J. Rahman, E. Samolberg, J. Rohumaa „Noor Eesti“, lavastaja Jaanus Rohumaa, Rakvere Teater

Kartsin küll, et see on ilge jama, ikkagi luuletajatest, keda ma üldse ei kannata, eesti kirjandusest, mis ei ole mingi eriline šedööver, vaid ainult meile kohalikele siin mingi tähtis asi. Ja kui seda lugeda ei viitsi ja ütled välja, et see on ilge jama, siis muutud kohe mingiks rahvavaenlaseks, meie oma väike Lutsukene ja Tammsaarekene, kuidas sa ometi võid, nad on ikka suured tegijad. Aga mida nad on maailma mastaapides? Kes nad on maailmakirjanduse suurnimede kõrval? Mitte midagi ja mitte keegi. Nii et ma ei oska hinnata eesti kirjandust kui midagi väga suurt ja kõrget, vaid võtan seda kui paratamatust, et on jah meil siin sellist jama kirjutatud ja millegipärast on enamus inimesi selle üle uhked ja peavad seda väärtkirjanduseks, mida lastele koolis õpetada ja millest Eestit külastavatele turistidele rääkida.
Olin ikkagi väga rahul, et seda etendust vaatama sattusin. Kogu see miljöö oli omaette vaatamisväärsus. Romantiliselt kaunis park Rakvere teatrimaja ümbruses ja tiigi äärde ehitatud Noor Eesti maailm – omapärane puitehitis, mis moodustas ühtse kompleksi nii publiku laudteedest kui ka lavast. Õnneks oli see ikka kõik selline puhas ja kõrgkultuurne, mitte mingi maakoht kesk metsi ja põldusid, kuhu rahvast massiliselt teatrit vaatama tuuakse ja kuhu teater tegelikult üldse ei sobi. Kus võib lehm ammuda ja igasugu elukaid ringi siblida-lennata. Kuigi sääskedest polnud ka selle etenduse vaatamisel pääsu. Aga puidust ümbrus jättis ikka väga vaatamisväärse mulje, kasvõi uurida mingi igavama stseeni ajal, kui laval midagi märkimisväärset vaadata polnud, kuidas ja millistest lauajuppidest on kokku pandud lava ümbritsev sein. Õhuline sein jättis parajalt hingamisruumi, tundus ahvatlev ja huvitav, mitte ahistav, et sind on istuma pandud kuhugi kuuri.
Luuletusi loeti ka selle etenduse ajal õnneks päris vähe, nii et kannatas ära kuulata küll. Kirjandusteadlasi kuulsin peale etendust imestamas, et mõtle, kui loeti Underit, siis käis publiku hulgast läbi kahin, et kelle luule see on. Nagu kõik eestlased peaksid peast teadma kõiki luuletekste. Või need vähemalt deklameerimisel ära tundma. Kui luule huvitab, siis on loomulik jah, et tuntakse ära, aga kui igav luule mitte midagi ei paku, kui sellega ennast vaevata ei viitsi, siis on ju loomulik, et ei saa aru, mis luuletust seal parajasti loetakse. Kuigi mind see eriti ei huvitanud ka, nii et ma imestasin, et inimene, kes ei tea luulest midagi ja seda luuletust kuulis, pidi kellegi teise käest küsima, kelle luuletus see on. Vahet pole või? On mingi jama luuletus, no las loevad siis seda, kui nii väga vaja on.
Osatäitjad meeldisid väga, tänu nendele oli see jama teema ka enam-vähem vaadatav. Kuigi dramaturgiliselt oli tegemist täitsa jama looga. Koguneb mingi kamp luuletajaid, kõlama jäi ikka kogu aeg luuletamine, kuigi nad kõik ei olnudki seal luuletajad, isegi kunstnik Laikmaa oli kampa sattunud. Ja talumees oli ja lõpuks ilmus millegi pärast väike Uku Masing ka välja. Nagu lohutusauhind Underile, et see asi, mida ta ajab, on ikka õige asi, nad loovad Noore Eesti ja sellel saab olema nii palju häid tütreid ja poegi, nagu näiteks see väike poisike, kes juba 8-aastaselt midagi Confutiusest kirjutas. Mait Jooritsat Tuglase rollis poleks ilma kavalehe abita ära tundnudki. Vaatasin, et Rakvere Teatri näitlejate kõrval kasutatakse palju ka amatööre, ka Tuglast on keegi mulle tundmatu amatöör mängima pandud, aga siis hakkasin kavalehest Tuglase osatäitjat otsima ja üllatus-üllatus, hoopis Mait Joorits oli. Samuti täiesti tundmatuseni muutunud oli Lauri Kaldoja Adsonina. Ma poleks jälle ilma kavata ära arvanud, et see on Kaldsoo, kes Adsonit mängib. Poiss oli ennast selle rolli nimel suisa kiilaks ajanud! Ülle Lichtfeldt Underina oli kõige vaatamisväärsem, eelkõige muidugi tema peened kostüümid, mille loomises koguni moekunstnik Britt Samoson osales.
Seda tahaks teatritelt rohkem näha, et nad oma töösse nii palju teiste alade professionaale kaasavad, nagu praegu „Noores Eestis“ oli. Et kostüüme teeksid professionaalsed moekunstnikud, looksid iga lavastuse tarvis oma moekollektsiooni. Mitte et lavastuse tarvis võetakse teatri ammendamatutest kostüümiladude varudest eelmiste lavastuste tarvis tehtud kostüümid ja need kokku miksides midagi saadakse. Või siis kõige hullem variant, kasutatakse kantud riideid, mis ei ole üldse teatrikostüümideks mõeldud, selline hull avangard ja ökolik suhtumine, mis visuaalse poole täiesti ära nullida võib. Eraldi loojatena kasutati selles Rakvere Teatri lavastuses kunstnikku ja arhitekte, mida lavastuste juures väga harva näha võib. Ega ei tulegi meelde, et varem mõne lavastuse juures eraldi arhitektid töötanud oleksid. Ikka on olnud see lavakunstniku töö, et lavakoht miljöösse sobitada, leida kahe puu vahel sobiv plats mängimiseks või kuhugi lossivaremetesse lavaruum luua.