Red Giselle

Boriss Eifman „Red Giselle“, koreograaf Boriss Eifman, Leedu Rahvusooper Päris asjalik ballett oli. Vähemalt huvitav ja ei hakanud igav. Erilise lisaväärtuse andis Tallinnas tantsitud „Red Giselle'ile“ Estonia logo – Kunst kuulub rahvale! Revolutsiooniaegses Peterburis harjutab balletitrupp. Venemaal, klassikalise balleti sünnihällis. Siis tulevad tšekistid ja nõuavad oma kunsti, et nüüd peab tegema sellist kunsti, mis on arusaadav rahvale. Trupi prima laseb ennast ära rääkida, läheb nende ideedega kaasa, aga satub halli ja harimatu massi sekka, kes tema ilu, haprust ja varvastantsu hinnata ei oska. Ime kombel õnnestub Baleriinil Tšekisti abiga laevale saada ja ta leiab ennast Pariisist. Pariisi stseenis olid 2 väga hoogsat ja kaasahaaravat charlestoni numbrit, mis kutsusid esile ka publiku aplausi. Tõelised tulenumbrid. Baleriin satub uude klassikalise tantsu truppi, aga seal tantsitakse teistmoodi kui Venemaal. Baleriin armub kohe oma partnerisse, aga see mees on kahjus juba suhtes, mehega. Baleriin läheb hulluks nagu tema tegelane Giselle'gi. Pariisi stseenidest olid kõige toredamad teater teatris toimuvad stseenid. Kuidas enne eesriide avanemist harjutatakse, kuidas siis publikule tantsitakse, kuidas siis tegelane teeb midagi sellist, mida pole ette nähtud, kuidas on vaheaeg jne. „Giselle'i“ vilid olid siin lavastuses ehtsad Zombied, räbalates naised, katkendliku ja aeglase liikumisega. Lõpuks ümbritsetakse Baleriin suurte peeglitega, võte, mida eesti vaataja on näinud juba Mare Tommingase muusikalis „Mees La Manchast“. Erinevalt Giselle'is ei olnud sellele Baleriinile igavest elu vilina ette nähtud, ta hukkub oma loomemaailma raskustes. Mõlemal õhtul vaatasin ühte kordeballeti tantsijat, väga ilus blondiin oli, aga kahjuks tema nime ei saanudki teada. „Romeos ja Julias“ oli ta lihtsalt massist eristuv iludus, aga „Red Giselle'is“ oli tal isegi soolonumbreid, ta hiilgas charlestoni tantsides ja oli päris lõpustseenis Pariisi Ooperis lavastatavas „Giselle'is“ Albert'i armastatu.