Petmine

Harold Pinter „Petmine“, lavastaja Heiti Pakk, Kuressaare Linnateater

Väga igav lugu oli, mille vaatamiseks oleks piisanud ühest stseenist. Lugu algab tagant poolt ettepoole, kulgedes aastast 1977 aastasse 1968. Stseenide vahel teatas küll hääl lindi pealt, mis ajal tegevus toimuma peaks, aga seda oli küllalt keeruline jälgida, sest selline repliik nagu 2 aastat tagasi ei öelnud midagi. Ma jäin kogu aeg mõtlema, mis ajast 2 aastat tagasi see nüüd on, aastast 1977 või viimasest stseenist. Esimeses stseenis saavad kokku endised armukesed, kellel oli 9 aastat suhe, aga nüüd ei ole nad juba 2 aastat intiimselt kohtunud. Naine ja 2 parimat sõpra, neist üks naise ametlik mees, teine mitteametlik. Jäin vaatama teist vaatust, sest lootsin mingit intriigi, et keegi nendest nimedest, keda seal kogu aeg nimetati, on ka näiteks ühe mehe armuke. Mehed olid kirjastajad ja siis räägiti kogu aeg nendest kirjanikest, keda nad kirjastada võtavad, oleks olnud hea lahendus, kui oleks välja tulnud, et ühel või teisel mehel on selle naise kõrvalt ka teisi suhteid, kusjuures meessuhteid. Aga ei midagi sellist. Näidati ettepoole kulgedes, kuidas see lugu toimus, kuidas mees sai kuskil salasuhte keskpunktis teada, et tema naisel on armuke, aga armuke ise saab sellest teada, et ta parim sõber tema ja oma naise suhtest teadis, alles kõige lõpus, ehk siis esimeses stseenis. Ja siis ka veel naine valetab talle, et ta pidi oma mehele sellest täna öösel rääkima, kuigi sõber-mees teadis seda juba aastaid.
Häiris veel see ebaloogilisus, et kõik stseenid ei kulgenudki varasema aja suunas. Nii olid 2 esimest stseeni ajaliselt loogilises järjestuses, kõigepealt kohtuvad naine ja armuke, siis armuke ja tema parim sõber, naise mees. Siis läheb lugu ajas tagasi. Vahepeal oli veel päris mitu stseeni, mis ajaliselt edasi kulgesid, kui abielupaar Itaalias puhkusel käib ja kõik sellele järgnev. Nii et mingit intriigi ma selles loos ei leidnud, vaid küllalt igav ja tühine lugu oli. Pikk armastuslugu, kus mulle tundus, et naine armastas oma armukest rohkem kui pärismeest, oleks tahtnud armukesega kogu aeg koos olla, temaga koos elada, aga armuke nagu ei pidanud naist millekski. Lõpus on ajaliselt päris esimene stseen, kuidas see armastuslugu algas. Sellest jäi mulje, et armuke oli nagu juhuslikult naise ära võrgutanud. Abielupaari juures on väike pidu, sõber eraldub korraks, et omaette juua, on juba piisavalt purjus. Sinna ruumi tuleb sõbra abikaasa ja sõber võtab nagu muuseas teemaks, et naine on väga kaunis ja ta armastab teda. Nii et taganemisteed enam pole, naine saab kiiresti võrgutatud ja sellest siis kõik need 9 aastat järgnevat janti, korteriüürimisi ja salakirjavahetust.