Puhastus

Sofi Oksanen „Puhastus“, lavastaja Liisa Smith, Vanemuine

Suurteost ma muidugi lugenud polnud ja peale vaatamist ei kavatse lugeda ka. Teadsin juba ette, et see on igavene jama. No ei läinud kohe üldse hinge, ei teagi, mis seal puudu jäi. Mingid arusaamatud inimesed oma arusaamatute hädadega. Kuigi see on kõik meie ajalugu ja väga hea, kui seda niimoodi promotakse, et kogu maailm saaks teada, mis koledusi siin nõukogude ajal ja eriti anastamise algusaegadel tehti, aga enda jaoks on see teema vist nii ära kulunud, et ei viitsi seda itkumist enam kuulata. Kuigi samadel teemadel rääkivad lood, nagu „Päikesest rammestunud“, „Suletud ring“ või „Tütarlaps ja surm“ on küll väga hästi peale läinud ja meeldivalt hinge puudutanud. See aga ei puudutanud.
Huvitav asi, mida vaadata oli, oli lavakujundus. Kannatasin kuidagi mõlemad vaatused ära, sest tegemist oli tundmatu looga ja tahtsin vähemalt storyle pihta saada. Kuigi nii huvitav see lugu ikka polnud, et oleks tasunud kahte vaatust passimist. Lavaks oli platoodest kõrgendik, kuhu oli ehitatud Aliide köök. Samas jättis see mulje, et maja näidatakse väljastpoolt. Platoode keskel ees oli trepp, nagu maja välistrepp ja tagaplaanil teine uks, mida mina pidasin tagumiseks ukseks, aga tegevuse käigus tundus, et sealt saab hoopis teistesse tubadesse. Kõige olulisem selles köögis oli puhvetkapp, mida pidevalt liigutati, kapi all oli luuk, kus oli kelderpunker, milles varjas end Hans. Eeslavale oli lohakalt pillutud igasuguseid kaltse ja riideräbalaid, mis jättis mulje, et sealt on äsja pogromm üle käinud, inimesed on kodudest ära viidud, nende kodud on segi paisatud, nad on saanud mõned hädatarvilikumad asjad kaasa võtta, aga kõik muud asjad on jäänud sinna välja tuulte kätte vedelema. Ja vedelevad seal aastakümneid, mitte kellelegi tarbetud, praht, kuid samas asjad, mis on inimestele kunagi väga olulised olnud.
Köögis näidati segapilte erinevatest aegadest. Kõigepealt oli vist mingi vägistamisestseen, igal juhul selle lavastusega seoses olen ma kuulnud-lugenud pidevalt sõna „vägistamine“, aga konkreetset vägistamist küll laval ei näidatud. Alguses surkisid väga imelikku vene keelt rääkivad sõdurid kedagi tüdrukut, kellele oli kott pähe tõmmatud, ilmselt noort Aliidet, püssiga jalgevahele. Siis olid mõned stseenid vanast Aliidest ja Zarast, siis ilmusid kööki ka minevikutegelased ja tegevus toimus paralleelselt. Selle paralleeltegevuse juures oli nendest näitlejatest, kes parajasti ei mänginud, päris kahju. Nad pidid küllalt pikka aega niisama laval passima ja ennast liikumatult hoidma. Kuigi Aliide mängis minevikusündmustele ka kaasa, Marje Metsuri kehastataval Aliidel oli nendes stseenides selline äratundmisnägu, õnnelikult särav, uhke oma nooruse üle, selle üle, kui ilus ta siis oli, samas vaheldusid selles kannatusterohkes näos ilmed, tihti ta võpatas, haaras kätega tugevamini kepist kinni, vaatas õnnetult Hansu, kes teda noorena eemale põlgas. Vahepeal toimusid vana ja noore Adeele vahel ka dialoogid, kui üks küsis teiselt nõu ja teine andis soovitusi. Tagumise plaani kohale oli riputatud rida erinevatest suurustes aknaid. Kõik tumedad ja tuhmunud, nagu nende kaugete ja valusate aegade tummad tunnistajad. Seinad ja aknad jäid ikka alles. Inimesed viidi minema, aga nemad jäid oma tühjuses.
Marje Metsur rääkis enne esietendust palju sellest, et kui ta tekstiraamatu oli läbi lugenud, siis hakkas suisa pelgama, et nii jube naine, kuidas ta teda ometi mängida suudab. Aga mina küll aru ei saanud, et Aliide kuidagi jube oleks olnud. Lihtsalt aeg oli selline. Nagu ta jutustas, siis nad viidi kolmekesi ülekuulamisele: Aliide, tema õde ja õetütar. Võib olla oli seal taga mingi Aliide kitsepanemine, et ta õde kuidagi mustas, aga viidi ju ikkagi sellepärast, et arvati neid Ingeli meest varjavat. Ja Aliide ise oli kaasas ja pidi kogu selle õuduse läbi elama. Pigem jättis mulle halva mulje just Ingel, kes vaatab vaikides pealt, kuidas tema 7-aastast tütart vägistatakse, aga meest ei reeda. Kui juba Ingel midagi ei öelnud, siis Aliide poleks pidanud ammugi mitte, kogu hilisem jama tuligi ju sellepärast, et ta oli Hansu armunud. Kuigi seda oleks võinud ette arvata, et vägisi armsaks ei saa, eriti kui flirdi ajal õemehega veel teise mehe naine olla. Nii et õemees on keldris redus ja Aliide ise kääksutab oma mehega voodis, mille peale Hans ütleb, et kääksutage nii kõvasti kui tahate, kui see ainult Ingeli ja tütre tagasitoomist aitab.
Aliidel olid ikka täiesti inimlikud ambitsioonid. Eelkõige see, et ta ei tahtnud enam mitte kunagi kogeda seda jubedat piinamist, mida ta ülekuulamise ööl keldris taluma oli pidanud. Siis suur armastus Hansu vastu, tahe õelt mees üle lüüa. Noh sattus sobiv moment olema, inimesi hakati küüditama, Ingel oli niikuinii pahas nimekirjas, kui siis Aliide natuke suskiski tagant, et Ingel ja õetütar kindlasti ära viiakse, siis päris ja ainult Aliide süüks kahe inimese küüditamist ikkagi pidada ei saa. Aliide sai minu meelest kõige rohkem haiget sellega, et kogu see suur vaev, enda ohverdamine, füüsiliselt vastuvõetamatu mehega abiellumine, talle aastakümneid armastava naise mängimine, ei tasunud ennast ära. Hans saab rumalalt surma, ja nii palju, kui ma aru sain, siis päris viimase hoobi Hansule annabki Aliide. Aliide pingutab oma vallavalitsuses töötava parteifunktsionärist mehe kõrval nii palju, et saab koguni valepassi, mille ta Hansule annab, et Hans maakohast ära Tallinna sõidaks ja seal „uue“ inimesena elama hakkaks, ise kavatseb ta oma kallimale millalgi järele põrutada ja loodab, et pealinnas on kõik hoopis teisiti, seal Hans kindlasti armub temasse ja nad saavad koos õnnelikuks. Hans aga läheb selle asemel, et ööpimeduses Tallinna põgeneda teiste meeste juurde metsa ja tuleb sealt haavatuna Aliide juurde tagasi. Aliidel ei jää muud üle, kui Hans keldrisse vinnata ja keldri õhuaugud kinni toppida. Ta ei saa ju teda ravima hakata, isegi terve Hansu eest hoolitsemine oli abikaasa majja ilmudes küllalt problemaatiline, nüüd peaks Aliide haige Hansu juurde ise ka keldrisse kolima, mis on ilmselgelt võimatu.
Kaasaegne lugu hargneb 90ndate alguses, kui Eesti on taas vaba. Siis satub Aliide maja juurde keegi Zara, kes põgeneb maffioosode käest. Maarius Pärna ja Tarmo Tagametsa mängitud maffioosod tuletasid väga meelde hiljuti televiisorist nähtud „Eesti maffias“ sõna võtnud jõrme. Ilmselt olidki tüpaažid selle saate tegelaste pealt kopeeritud, ainult venekeelse aktsendiga oleks võinud tagasi hoida, sest ma ei saanud kohe mitte kuidagi aru, miks peavad 2 venelast omavahel aktsendiga eesti keelt rääkima. Ühes stseenis nüsis Tagametsa tegelane noaga midagi väga arusaamatut, nagu voolis puust midagi välja, minu meelest olid need puust dildod. Kui samad mehed aga vene sõduritena vene keelt rääkisid, siis see kõlas küll nii, et sellest ei saanud enamusi sõnu aru. Meestel oleksid võinud ajastule vastavamad soengud ka olla.
Liisa Pulga Zara oli mingi täiesti hullu saatusega tsikk. Sündinud vist Vladivastokis, läks ta sõbranna Oksanka jälgedes Kanadasse litsiks, siis sattus kuidagi Eestisse prostitueerima. Ühes stseenis räägib hästi pikalt Aliidele, kuidas tema „töö“ käis, kuidas neid filmiti ja mis tunne tal on, kui ta käib mööda tänavat ja peab mõtlema, et iga vastutulev mees võib teda pornofilmist näinud olla. Selle peale hakkab Aliide midagi ära tundma, ilmselt see ongi see paljuräägitud vägistamise kogemus, mis neid kahte naist ühendab, aga mina sain sellest tekstist küll nii aru, et Aliides oli äratundmine hoopis pordumajas töötamise alal. Ikka see teema, et igaüks võib sind ära tunda ja kui sa lapse kooli viid, siis võib mõni lapse klassikaaslase isa sind teada jne. Zaral õnnestub kuidagi maffioosode käest põgeneda, ta lööb maha bossi, nagu maffioosod ise teda nimetavad, kuigi Zara enda sõnul oli see üks klient, kellele ta noa sisse lõi, sest see oli väga vastik mees. Zara põgenebki siis suvalises suunas ja satub Aliide juurde.
Kui maffioosod sinna järele jõuavad, tuleb välja, et Zara on Ingeli tütretütar. Aliide tapab ühe maffiooso, kes tahab eestlaste metsa. Teine maffiooso on tagasihoidlikum ja inimlikum, tema kätte usaldab Aliide Zara ja palub maffioosol neiu Tallinna viia. Maffiooso on sellega nõus, sest Zaral on samasugused silmad nagu tema naisel. Ma ei saanudki aru, kas see Zara maffiooso kätte andmine oli Zara päästmine või lõvide ette söötmine. Mulle tundus pigem, et ikkagi viimane variant. Ega siis teda ainult need 2 meest taga ajanud, Tallinnas ootas ülejäänud maffia ees, nii et Aliide saatis selle kummituse minevikust heaga oma kodust minema, et maffioosod tema õuele kaklema ei tuleks. Lõpus paneb Aliide millegipärast oma talu põlema, aga loeb kõvasti ette kirja, mille ta Ingelile valmis kirjutas, et tulgu Ingel Eestisse tagasi, siin käib maareform, ta saab tagasi selle maa, mis õigusega talle kuulub ja millest Ingel ilma jäi, sest ta (kas siis ikka Aliide süül) Siberisse saadeti.
Margus Jaanovitsi mängitud Martin Truu oli hästi mängitud parteifunktsionär. Selline eemaletõukav tegelane, aga väga loomulikult mängitud. Usub siiralt oma tobedasse punavõimu, et see on ainuõige ja kõige parem. Kui toimub Tšernoobeli katastroof, siis NL ei tea sellest midagi, Aliide ja Martini Soomes elav tütar hoiatab neid, et liiguvad saastatud pilved, aga Martin usub ikkagi siiralt oma valitsusse, et nemad ei taha ju oma rahvale halba, kui oleks midagi ohtlikku, siis oleks inimesi hoiatatud. Ja televiisorist näidatakse samal ajal Ukraina tänavatel tantsivaid naisi. Martini jaoks on elul õige maik ainult siis, kui saab parteikoosolekutel käia, mädanevaid metsavendi taga ajada ja maha lasta ning kõige tipuks veel viina juua. See mees on peaaegu kogu aja, mis ta laval on, purjus, aga mõjub selle juures nii loomulikuna, nagu see olekski tema tavapärane olek. Purjusolek muutub tema puhul juba teatavaks kainuse märgiks. Eriti hea oli õuna lömastamise stseen, kui Martin tuleb töölt koju, jälle terve päev mööda metsi metsavendi varitsetud, kord on külas täitsa käest ära, igasugused kulakute järeltulijad käivad seal luuramas ja korralikud nõukogude inimesed ei anna neid välja ka. Siis on tal mingi eriti suur mure, et keegi parteist tahab teda tema kohalt maha võtta ja tal pole mingit lootust saada keskkomiteesse Tallinna, mis on edasipürgivale karjeristile väga valus löök. Aitab jälle viin, kuid oma kurba monoloogi esitades, mässab Martini hing nii kõvasti, et ta lömastab käega katki talle laualt juhuslikult kätte jääva õuna.