Vene keedis

Ljudmilla Ulitskaja „Vene keedis“, lavastaja Andrzej Buben, Teater Vassili saarel

Seda lavastust tasus vaadata juba ainuüksi lavakujunduse pärast. Laval oli bassein, nagu saalijuhataja mainis. Kohe ei saanud arugi, kus see bassein oli, aga kui silmad pimedusega ära harjusid, siis võis näha jah, et seal kuskil laudadest ehitatud sildade all on väiksed veelombid. Enamus mänguruumi oli vett täis, ainult ruumi ühte ossa moodustus palkidel saareke, kuhu oli kujutatud tegelaste elutuba. Tegevus toimus daatšas, kus kõik on hästi ligadi-logadi, katus tilgub läbi, mida iseloomustasid lae alla riputatud voolikud, kust tilkus vett. Vesi nii üleval kui ka all. Kuiva saarekese peale viisid laudadest ehitatud mitte just kõige kindlama väljanägemisega pikad sillad. See kõik oli nii ehtvenelik, et pani ahhetama, seda oli tõesti tore kui kunstilist saavutust vaadata, isegi kui selle kõrvale oleks mängitud mingit täielikku jama.
Aga õnneks ei mängitud üldse jama, väga huvitav tekst oli. Kokku pandud erinevatest tsitaatidest Tšehhovile, nii et mul oli juba selles mõttes huvitav kuulata, et kogu aeg sain tõmmata paralleele, et millisest näidendist see nüüd võib olla, millega see nüüd sarnaneb. „Vene keedis ehk Afterchekov“ nii et alapealkirigi temaatiline. Peategelane sarnanes kindlasti Ranevskajaga, selline poolboheemlaslik daam, kuigi erinevus Ljubov Andrejevnast oli selle näidendi Natalja Ivanovnal selles, et tema tegi tööd, tõlkis igasse keelde ja väga väikse raha eest mingeid täiesti mõttetuid raamatuid. Natalja Ivanovnal on vend (Gajev) Andrei Ivanovitš Lepehhin, kõlaliselt sarnane „Kirsiaia“ Lopahhinile. Olemuselt siiski rohkem Gajevi moodi, kuigi selle omaduse poolest mitte, et Ulitskaja tegelane on kogu elu armastanud baleriini, raudset Giselle'i, kes on väga palju kordi abielus olnud, aga nüüd suri tal järjekordne mees ära ja ta võib oma eluaegse austaja Andrei Ivanovitšiga abielluda. Kõnekas on ka selle õe-venna isanimi, mis viitab omakorda Tšehhovi „Ivanovile“.
Ljubov Andrejevnal on 3 tütart ja 1 poeg, see on jälle nagu viide „Kolmele õele“, aga teema poolest kisub kogu aeg „Kirsiaia“ poole. Ja rohelise teemaga, et sada aastat tagasi oli siin paks mets, nüüd pole enam midagi jäänud, ka Varvara tekst: „Kuhu on jäänud meie oma õunad, Antonovka, Kuldne Sügis jne.“ meenutab rohkem „Onu Vanjat“, aga samas ka „Kirsiaeda“. Väga palju oli otseseid tsitaate, mille võis mõnest teisest Tšehhovi näidendist, eelkõige „Kirsiaiast“ ära tunda. Kui samanimelise näidendi 3 õde igatsevad Moskvasse, siis „Vene keedise“ õdede kolmik ei taha Moskvas elamisest midagi kuuldagi, kuigi käib läbi fraase „igav“, „siin on tühjus“ jne, aga siiski on see lagunenud maamajake neile hästi armas ja Moskvasse korterisse elama minna nad ei taha, virelevad parem roheluses ja oma juurte juures. Veel elavad daatšas Makanja – Natalja Ivanovna surnud mehe õde, sarnasus „Onu Vanja“ nimitegelasele või ämmale, kes olid oma varanduse juures ülalpeetavad, ja keskmise tütre Jelena mees Konstantin.
Vanem tütar Varvara oli täpselt „Kirsiaia“ Varja pealt maha kirjutatud, nimigi samaks jäetud. Varvara oli Ulitskaja variandis täielik nunn, täiesti värvimata, hele ja pika patsiga, käis nunnalikult riides, pikas värvitus ja kortsunud ürbis, enamasti rätik peas, pilk maas. Käis kuidagi kohmakalt ja isegi kõnnak oli nunnalik. Keskmine tütar Jelena oli väga ilus näitlejanna, talle oli antud ka võimalus oma kehavõlusid maksimaalselt näidata, lippas ringi lühikeses öösärgis ja ilutses igas poosis. Noorim tütar Liisa oli natuke friik ja kandis kummalisi riideid, prillipapast tudeng, kes pakub kogu perele transporditeenust, sest on ainus, kellel selles peres auto on. Teiste õdede paikapanemisega oli raskusi, päris kindlaid Tšehhovi tegelasi nendes välja ei joonistunud. Kord tundus, et nad on sarnased „Kirsiaia“ Anja ja Dunjašaga, kus Jelena on Anja – kõigi poolt armastatud ja hoitud, Liisa aga kohmakas ja hajevil toatüdruk, tuleb näidendi alguses turult, kummaski käes korvid munadega ja kukub nendega pilaki, nagu Dunjaša „Kirsiaia“ alguses, kui ta alustassi ära lõhub. Teises kohas aga tundus jälle, et ikkagi „Kolm õde“, kõige vanem õde töötab palju, nii et on kogu aeg väsinud, keskmine õde on abielus (kuigi selles näidendis mitte õnnetult, nagu Tšehhovi Maša, kes oma mehest tüdinenud oli) ja kõige noorem õde on tuulepea.
Poeg Rostislav on edukas mees, nagu tekstist võib aru saada, on ta koguni rahvasaadik või kuidagi valitsusega seotud. Varvara ütleb talle väga hästi: „Mis meie riigist küll saama peab, kui riiki juhivad kolmemehed...“ Rostislav on see kindel tagala, millele naispere alati toetuda võib. Rostja kutsutakse kohale, kui kiiresti on vaja mõni oluline probleem lahendada. Lihtsamate probleemide ja tööde jaoks on kuskilt lähedusest töömees Semjon alati võtta. Semjon oskab koguni nii osav olla, et kavaldab onu Andrei Ivanovitši üle ja suudab ta nii kaugele saada, et onu müüb Semjonile daatša võileivahinna eest maha. Daatša läheks niikuinii mahakandmisele, sest sinna ehitatakse suur magistraal, aga maa, millel suvila seisab, on kullahinnaga. Onul aga on kiiresti raha vaja, et oma baleriiniga Barcelonasse sõita, baleriinile pakuti seal meistriklassi läbiviimist. Sel puhul tuleb appi jälle Rostislav, kes daatša Semjoni käest miljonite eest tagasi ostab, kuid daatšat sümbolina tal enam päästa ei õnnestu. Tegelased jäävad seisma kuivale saarele, kuhu nad täiesti äralõigatuks jäävad, sest kuldsete kätega töömees Semjon on vahepeal jõudnud oma mehed kohale tuua ja nad on kõik juba laiali tassinud ning lammutanud.
Lõpu eel hakatakse moosi keetma. Väga maitsev moos, seda saaks hea raha eest müüa, aga kõik ümberringi on nii vaesed, et ei jõua osta. Pere ise ei jõua õieti purkegi osta, kuhu sisse moosi panna. Kõik on väga maitsev kuni selle hetkeni, kui Varvara avastab moosi otse keevast potist süües, et moosi sisse on uppunud hiir.