Maarja kuulutamine

Paul Claudel „Maarja kuulutamine“, lavastaja Lembit Peterson, Theatrum

Lisaks sellele, et mängiti külmas, kõledas ja natuke räpases ebamugavate istmetega ruumis, oli see veel kõige tipuks hästi pikk etendus. Kui etenduse alguses öeldi, et etendus kestab 4 tundi, siis ma mõtlesin, et mina seda küll lõpuni vaadata ei jõua. Isegi esimene vaatus oli minu jaoks natuke liig. Iga stseeni järel mõtlesin, et see on nüüd viimane stseen ja tehke juba kiiremini vaheaeg. Aga kus sa sellega, esimest vaatust venitati tervelt 2 tundi. Ja see oli ikka suuremas osas ilge jama. Selline vastik kodukootud tunne jäi. Et nagu mingid isetegevuslased taidlevad seal, kuigi mõned neist on isegi lavakunstikooli lõpetanud, aga kogu selles ümbruses ja koos teiste amatööridega koos mõjus ikka haledalt. Kuigi on auhinnatud ja kiidetud lavastus, aga minu jaoks jäi ikka tabamata imeks, selline kesine ja igav värk oli. Ei viitsinud ma neid pikki filosofeerimisi kuulata ja ootasin kogu aeg, et saaks juba rutem näha, kes ära sureb ja kes ellu jääb, nagu mul arvustusi lugedes meelde oli jäänud, et õed lahkuvad kodust ja keegi neist sureb ära.
Esimene vaatus oli hästi pikk ekspositsioon, huvitavaks ja natuke naljakaks läks alles teises vaatuses. Nii et selleks, et paar natukenegi huvitavat stseeni ära näha, tuli ära kannatada meeletult pikk ja igav esimene vaatus ja siis veel 2 tundi edasi kannatada, et mõni üksik helge moment kinni püüda. Õed Maria ja Laura Peterson mängisid õdesid, kellest Maria mängib head tallekest, üleüldist lemmikut ja Laura paha tüdrukut. Maria on siis vastavalt oma tegelasele blond ja Laura mustapäine saatan. Seda vastasseisu oli täitsa vahva vaadata, kuid ikka nii, et rohkem Laura kasuks. Kes seal keda tõeliselt armastas, sellest aru ei saanudki. Ja süžee sobis rohkem komejandile kui tõsisele draamale. Maria mängitud õde läheb suudlema pidalitõbist, suudleb teda lihtsalt kaastundest, teda armastamata. Maria jääb ise ka haigeks. Seda suudlust näeb pealt kade õde, kes on armunud Maria peigmehesse, ja kannab sellest peigmehele ette. Kuigi peigmees ei usu, et tema pruut võis teda petta, avaldab lõpuks ka Maria, et ta tõesti suudles pidalitõbist ja näitab oma keha peal tõve ilminguid.
Pereisal tuleb pähe järgneda jumala kutsele ja minna Palestiinasse. Lähebki kodust ära, usaldab kogu majapidamise ja oma pere Maria peigmehe kätte. Aga see pole muidugi selline minek, et ok, ma nüüd lähen. Vaid ta teeb seda hästi pikalt. Kõigepealt seletab naisele. Siis tütardele, siis kogu majarahvale, teenijatele ja muudele lojustele. Siis jagab leiba. Siis peab kõne. Siis lõpuks läheb. Maria läheb ka peale seda kodust ära, sest tal on raske tõbi, millega inimeste sekka jääda ei kõlba. 7 aastat hiljem otsib Laura mängitud õde Maria üles. Laura tuleb koos oma vastsündinud surnud lapsega ja hakkab Maria peale karjuma, et Maria on lapse surmas süüdi ja peab talle tema lapse tagasi andma. Maria paneb Laura palvetama, ise läheb koos laibaga kuhugi ära ja tuleb tagasi elava lapsega. See oli minu jaoks näidendi kõige koomilisem koht. Maria käis kindlasti kuskil küla peal ja varastas kellegi lapse ära. Ütleb ju emagi elava lapse tagasi saades, et enne olid tal silmad pruunid, nüüd on sinised. Kuigi näidendi filosoofilises mõttes käsitleti seda kui jumala imetegu, mille ta Maria läbi korda saadab, nagu oleks Maria tegelane oma silmad (ta on selleks ajaks juba pidalitõvest pimedaks jäänud) õe surnud lapsele andnud. Laura läheb õnnelikult koju tagasi, aga pereõnne tal ikka pole. Ühel õhtul saabub koju isa, kandes kätel surnud Mariat. Kogukonnast eemaldunud pidalitõbisest oli teada, et ta oli kukkunud kuhugi liivaauku, Laura räägib veel hästi salapäraselt, et ega ei või teada, kas ise kukkus või keegi aitas kaasa, ega selliseid raskelt haigeid ei sallita ju. Pärast tulebki välja, et Laura ise lükkas õe auku. Maria pole siiski veel päris surnud. See oli ka naljakas koht, kui Maria, kes peaks surnud olema, korraks ellu ärkab ja kõiki õnnistama kukub. Siis sureb ta päriselt ära ja kogu lugu. Aga ei tea muidugi, kas suri ikka lõplikult ära, võib olla ärkas pärast ka veel mitu korda ellu. Matuste ajal ja peale muldasängitamist jne.