Pavlik, minu jumal

Nina Belenitskaja „Pavlik, minu jumal“, lavastaja Jevgeni Grigorjev, Joseph Beuysi nimeline Teater ja Dokumentaal Maja Esimene Kino

Vaadata oli natuke tobe, aga tagantjärele tundub päris naljakas performance. Sama tüdruk, kes ukse peal pastakaid jagas, tuli peale publiku saali kogunemist lavale ja palus mobiiltelefonid välja lülitada. Ma arvasin, et see on vist keegi korraldaja, aga tuli välja, et ta ongi näitleja. Sujuvalt läks mobiiltelefoni väljalülitamise palve üle näitemänguks. Tüdruk seletas lühidalt, et ta helistab kogu aeg ühele mehele, aga see mees ei võta vastu, sest näeb tema numbrit. See mees on tema isa, kes ta maha jättis. Kord läksid nad koos õega isa tapma. Ootasid isa selle uue maja ees, kui isa oma uue tütrega nähtavale ilmus, siis mängis isa tütrega mängu, et jookseb tema eest ära ja tüdruk kisas: „Isa, ära jäta mind!“ Sellepeale hakkasid tapmiskavatsusega tulnud tütred nutma ja ei tapnudki isa ära. Tatjana on endale pähe võtnud, et esimene kangelaspioneer, isareetja Pavlik Morozov on tema ebajumal. Tanja tahab nagu Pavlkki oma isa reeta, tema peale kõigisse instantsidesse kaebuse kirjutada, et isa vähemalt 2 aastat türmi saaks.
Tanja sõidab Gerassimovka külasse, kus Pavlik elas, reetis ja suri. Sellest kohast on huvitavaid videokaadreid: külatänavad, mälestusmärk Pavlikule, metsaväravad (mille kohta Pavlik seletab, et need on siin selleks, et turistid, keda siin käib tuhandeid, metsa ära ei eksiks), külarahvas, lehmad. Videot näidatakse veel huvitavas versioonis, nii et laval on 5 ekraani, millest igal erinev pilt, kuid kõik erinevad pildid moodustavad terviku, igal pildil on üks fragment. Vasakult algab pilt, keskel on see teema, mis on kõige olulisem ja selle ümber see, mis reaalselt ümberringi toimub. Kuidas Gerassimovka küla eided käivad Pavliku kuju juures auvalves, seisavad seal vaikides lilledega, siis kukuvad laulma. Ühes stseenis oli Pavliku kuju juurde iseg papp toodud, see nägi ikka väga koomiline välja, ateistist pioneeri kuju õnnistab vene õigeusu papp.
Enne sõitu korraldab Tanja turu, see nägi kuidagi eriti tobe välja. Tanja tõi lavale suure kohvri ja hakkas sealt seest asju välja võtma. Meestejope, pakub seda publikule, keegi tulebki ostma, proovib jopet omale selga, Tanja küsib selle eest 600 rubla, vabandust, 300 krooni. Mehel on kaasas ainult 100 millegagi. Tanja võtab selle raha ja lubab, et peale etendust saab ta jope pakituna kätte. Teisele mehele üritab Tanja hommikumantlit ära müüa, kellelegi tahab veel oma susse ära müüa. See tundus natuke tobe, kui publik kaasa mängima pidi. Eriti vaiksete ja häbelike eestlaste puhul, keda minu arvamuse järgi võis olla saalis umbes pooleks. Venelased läksid ikka enam-vähem kaasa. Pavlik palub inimestel kirjutada neile sissepääsul jagatud paberitele nende soovid, mis tuleb ette näitlejatele saata, siis oli ka saalis sellist piinlikkust tunda, et mitte keegi ei lähe kaasa ja ei tee seda, mida näitlejad paluvad.
Tanja tobedalt läbiviidud oksjoni peale tõuseb püsti üks mees esimesest reast ja hiilib väljapääsu poole. Ta tahab lahkuda sealt kaudu, mis jääb vastasuunda sellest päästust, kust publik sisse tuleb. Varsti kostab sealt riide tagant karjatus, nagu mees oleks millegi otsa komistanud. Mees ilmub jälle lavale, sammub üle lava ja Tanja vaatab teda nördinult, noh, ei meeldigi või, lähed juba ära? Mees hakkab natuke laamendama, et kust siit välja saab ja seletab siis pikemalt, et ma tulin teatrisse, maksin selle eest 200 krooni ja teie korraldate siin mingit turgu. Näidake mulle teatrit! Kirjutate tagaseinale veel „Pepu“ ka. Ühele ekraanidest ilmus Tanja jaoks oluline sõna „Papa“, mille esimene a värviti seest punaseks. Tanja seisab parajasti nii, et tema nägu jääb samasse kohta, kuhu punast värvi kantakse, nii et kogu tema nägu muutub punaseks. A asemel tuleb o, nii et lugeda võib „Popa“. Publiku hulgast hõikas keegi naine, et ärgu mees segagu, tema tuli teatrit vaatama ja tahab näha, mida Moskva teatril pakkuda on. Mul jäi kahtlus, et see naine oli kuidag „ära ostetud“ nagu klaköör või nii, et tal oli palutud, kas ta saaks teatud hetkel oma repliigi hõigata. Mässu tõstnud mees muutub Pavlikuks. Pavlik paneb Tanja sellesse suurde kohvrisse, millest tüdruk turuasju välja võttis ja „keerutab“ ta Gerassimovkasse.
Siis tuleb Pavlik lavale kujuna, jalad on kasti peidetud, seetõttu liigub ta koomiliselt. Riided on nagu tsemendiga koos, sellised kõvad ja mingit kriidisarnast valget asja täis. Kui Pavlik oma jalad kastist välja võtab, siis saab näha veripunaseks värvitud paljaid jalgu. Tanja hakkab Pavliku kuju puhastama, küll linnud on tema kallal ikka kõvasti tööd teinud... Pärast tuleb Pavlik kirstuga, selle kirstuga mängitakse ka päris palju, kirstul on veel eraldi väike luuk, mida Pavlik seestpoolt avada saab, nii et sealt paistab välja ainult tema nägu ja peab niimoodi mõned kõned. Vahepeal nad magavad koos Tanjaga kirstus.
Pavlik avaldab oma tõe. Ta ei olnud mingi isareetja. Kuidas ta olekski saanud oma isa reeta, kui isa oleks tulnud üles anda vallavalitsusse, aga tema isa töötas kus...? Vallavalitsuses! See oli päris naljakas moment. Legendi järgi ei olnud väike ja tubli pioneer Pavlik ühel ööl magada saanud. Kogu Venemaal oli suur nälg, loodi kolhoose, et inimesed vähemalt natukegi leiba saaksid. Aga Pavliku isa aitas kulakuid. Ostis nende käest leiba ja maksis neile. Tegelikult oleks nõukogude süsteemi järgi vist pidanud leiva või vilja või ükskõik mille niisama ära andma, ilma et selle eest keegi raha maksab, aga Pavliku isa ikka maksis. Pavlik siis läks kuhugi teatama, et tema isa on selline mats ja kaabakas, toimus suur kohtuprotsess, mille käigus Pavliku isa süüdi mõisteti ja Pavlikust suur kangelane sai. Aga mõni aeg hiljem läksid Pavlik ja tema noorem vend metsa marjule ja tagasi ei tulnudki. Leiti ainult nende tapetud kehad, mille kohta kohe mõeldi, et kulakud ja isa sõbrad maksid selle eest Pavlikule kätte. Pavlik aga kuulutati postuumselt kangelaspioneeriks. Nüüd ongi Pavlikul võimalus ennast rehabiliteerida, et see kõik polnud ju nii, nagu nad arvavad ja kirjutavad. Noh, läksime vennaga metsa, aga sellest, mis seal päriselt juhtus, kes ta siis ikkagi tapsid, ta ei räägi. Vähemalt isa ta ei reetnud, kohtus ütles küll isa vastu, aga rääkis seda, mida teadis, mitte nii, et ise algatas selle asja.
Naljakas filmilõik oli veel kellestki heliloojast, kes rääkis oma uuest teosest. Ta kirjutas pika kantaalaulu Pavliku auks. Seletas kõik pikalt lahti, mis pille ta seal kasutab. Kasutatud oli fanfaare ja trumme, mis polnud juhuslik valik, vaid just neid pioneerielu lahutamatuid atribuute armastas Pavlik oma lühikese elu jooksul nii väga. Pavlik ja Tanja kannavad ise ette väikse lõigu Pavlik Morozovi elust pajatavast muusikalisest draamast, selle koha, kus Pavlik oma mõtteid välja laulab, kas peaks isa peale kaebama minema ja kooliõpetaja juurde jõuab. Mõned kohad olid täitsa kurvad, näiteks see, kus Pavlik rääkis, et ta on nende aastate jooksul, mil ta siin kujuna seisnud on, palju mõelnud, et eks olnud temalegi ette nähtud keegi tüdruk, keda armastada ja kes teda oleks armastanud, aga see kõik jäi olemata...