Valged daamid

Andrus Kivirähk „Valged daamid“, lavastaja Merle Karusoo, R.A.A.A.M. Täitsa hea näidend. Põhiline, ei olnud väga pikk, et oleks jõudnud ära tüüdata, ainult poolteist tundi. Väga tore oli laval näha Katrin Saukast, kes on ikka tõeline professionaal, kahju, et teda ei hinnata ja nii harva kasutatakse. Ja et ta ei ole üheski teatris koosseisuline näitleja, et teda saaks mitmes lavastuses näha ja erinevaid rolle võrrelda. Väga hea diktsiooniga, täpne, huvitavate miimidega, lihtsalt paneb ennast vaatama, isegi kui ta midagi ei tee. Tema on kindlasti üks selliseid näitlejaid, kelle puhul paus alati kannab. Isegi kui ta niisama seisab ja tühjusesse vaatab, on teda huvitav jälgida. Liis Haab sekundeeris talle ka päris hästi. Oli tore vastuseis vana Valge daami ja uue Valge daami vahel. Vana Valge daami arvates on kõik labane, inimeste elud on tühised, neil pole selliseid üleloomulikke unistusi, nagu tema armastatul oli, kes soovis käia mööda vett. Noor Valge daam räägib palju oma elust, peod, sõbrad suhtlemine, see kõik on Vanale daamile arusaamatu. Tema arvates on kõik labane. Selline hea vastasseis oli, et sai mõlemale poolele kaasa elada, et sellel on õigus ja sellel on ka õigus ja milline siis see kuldne kesktee on? Kahjuks kuldset keskteed ei olnud, tegelikkus oli see, et Vana daam on kibestunud, sest peab sajandite viisi tühjas piiskoplinnuses passima ja saab ennast mõned korrad aastas akna peal inimestele ilmutada, aga nagu selgub, ei tule inimesed lossihoovile selleks, et teda vaadata, vaid selleks, et koos olla, et koos väljas käia, et suudelda ja pärast koju minna ja telekat vaadata. Nende saatus on nüüd seal koos passida, tühjust vaadata oma minevikku meenutada ja igatseda. Nagu Vana daam ütleb, igatsus läheb aja möödudes üle, lõpuks ei mäletagi enam, et sa oled midagi igatsenud.