Nukitsamees

O.Ehala, O.Luts „Nukitsamees“, lavastaja Eva Klemets, Vanemuine Täitsa vahva lavastus oli, kuigi hästi kahju oli sellest, et seda mängiti liiga kitsal väiksel laval, see oleks hästi suurele lavale sobinud, seal oleks ka rohkem tehnilisi võimalusi olnud, et metsaelu huvitavamaks teha. Praegu markeeriti metsa sellega, et koor oli riietatud puudeks-põõsasteks ja aeg-ajalt lasti laest puumaketid alla. Ja oligi kogu mets. Taustamaaling oli küll väga ilus. Tegevus toimus suure kivi ümber, mille teisel pool oli metsakollide koobas. Metsakollid olid ehtsad ugrimugrid, moor soigus ja joigus, mingeid algeid oli šamanismist, söödi ja nuusutati kärbseseent, millest oli hästi naljakas stseen, kus kollirahvas oli kaifi all ja metsa eksinud lastel olid pead kokku löödud, siis neil justkui kajas kõik peas ja tegevus toimus hästi aeglaselt ja kajades ning venitades. Nukitsameest ennast näidati hästi vähe, tal oli esitada ainult üks laul, siis oli ta veel paaris stseenis, aga muidu mässasid ikka teised ringi. Kollidel olid sarved nagu põtradel, mitte kuradisarved, nagu neid Lutsu tegelasi siiamaani visuaalselt kujutatud on. Päris palju oli uusi laule, umbes pooled olid sellised laulud, mida filmis ei olnud. Ja nendel lauludel, mis olid filmist tuttavad, olid teistsugused sõnad kui filmis. Aga täitsa tore ja vaimukas vaatamine oli, põhiline, et hea muusikaga, „Rahalaul“ ja „Laul headusest ja kurjusest“ on ühed mu lemmikud üldse, „Rahalaul“ koguni elu moto, kui õigesti see on öeldud: raha mängib elus põhirolli, raha, see on õnn ja armastus.