Suveunistused

A.Ayckbourn/J.Pattison „Suveunistused“, lavastaja Roman Baskin, MTÜ Kell Kümme Hästi vahva lugu oli, just nimelt loo poolest mulle meeldis. Muud olud olid ikka nagu teatritaolisele produktile kohane, tavapärastele hädadele lisaks veel see, et sattus olema meeletult külm õhtu. Ei tea, kas näitlejatele tõesti meeldib kombineede väel 13-kraadise ilmaga 3 tundi ringi lipata? Täiesti õudne. Kui oleks mängitud normaalse teatrina teatrimajas, siis oleks elamus ka parem olnud. Ma ei saa aru, mis häda neil on mingeid x-kohti valida, sama hästi saaks ju seda kõike Nokia Kontserdimajas või Salme Kultuurikeskuses mängida, oleks inimestel mugav kohale tulla, mugav saalis istuda, mugav vaheaega veeta ja näitlejatel endil ka mugavam mängida. Täna nad tallusid seal täitsa pori sees, ka publik pidi osaliselt sellest porist läbi minema. Aga lugu meeldis mulle idee poolest, nii lahe oleks, kui päriselt ka midagi sellist juhtuks, et muinasjututegelased tulevad pärisellu. Suvemajas või pigem oli see isegi suveloss veedavad suve probleemne perekond: ema, isa, noorem kaagist tütar ja vanema tütre eksmees. Saabumas on vanem tütar (kuri kuningatütar) uue mehega ja ema näeb kurja vaeva, et tütre eksmeest sealt minema saada. Eksmees saab suurepäraselt läbi oma endiste äia ja ämmaga, noorem tütar on temasse suisa armunud, aga eksnaisega on suhted väga nugade peal. Kleer Maibaumi mängitud kurjal kuningatütrel olid suhted kõigiga nugade peal, selline naljakalt närviline ja kriiskav karakter oli. Nii hull eit, et isegi koletis Baldemar muinasjutust „Kaunitar ja koletis“ hakkas tema karjumise peale otsi andma. Ootamatult ilmub suvemajja eksmehest kunstniku juurde kaunitar Belle, kes põgenes paha koletise eest. Peagi selgub ootamatu nüanss, Belle ei oska rääkida, ta väljendab ennast ainult lauldes ja saab aru ka ainult sellest, mida talle muusikaliselt edasi antud sõnade kaudu väljendatakse. Need stseenid, kus koos olid laval Belle ja Ülle Kaljuste mängitud pereema, olid kõige naljakamad, Kaljuste reaktsioonid ja kuidas ta mitte kõige musikaalsema tegelase läbi ennast muusikas väljendada üritas olid hästi naljakad. Palju nalja sai, aga see kõik oli ikkagi liiga pikk ja ebamugav. Mul polnud niikaua häda midagi, kui läbi puude kumavat järve vaadata sai, aga kui nii pimedaks läks, et järve enam näha polnud ja ainult tegelaste vaatamisele keskenduda tuli, siis oli juba igav ka. Niigi oli kõik ära nämmutatud ja selge, oleks võinud poole lühemalt teha. 3 tundi järvevaadet passida pole kindlasti see, mille pärast ma teatris käin. Ehk tegijad ja esitajad võtavad ikka peale sellist ekstreemset esituskorda mõistuse pähe ja ei hakka tulevikus enam ainult vabas looduses häid näidendeid esitama.