Boyband

Peter Quilter „Boyband“, lavastaja Andres Dvinjaninov, Endla Endla on Eesti parim teater, eriti suur saal, seal on nii mugavad toolid ja kogu majas on ilus interjöör. Ja kõik Eesti teatrid võiksid võtta oma mängukavadesse sellised toredad noortetükid nagu „Boyband“. Muidu on need noortekad sellised jubedad jamad „Nullpunkti“ või millegi veel igavama stiilis, kus pingutatakse naba paigast, et noortepärane olla, aga vaja on ju nii vähe – üks kuulus ja südameid murdev popartist, head muusikat, head heli, et annaks kontserdi mõõdu välja, palju valgusefekte paugutamisega ja loomulikult küllalt vaimuka ning noortele kordamineva teemaga lugu ka juurde. Tore oli neid oma noorusaja laule uues kuues ja väga kvaliteetses esituses ning ülikõva kõlaga kuulata. Teater ei ütle seda reklaamlauset sugugi mitte suusoojaks, et „Boyband“ on kaks ühes – nii teatrilavastus kui ka kontsert. Kasutasin ära ka lavastaja Dvinjaninovi soovitust, et kui publik oskab ja tahab, võib laule täiesti kõrist kaasa röökida, selles lärmis ei häirinud see mitte kedagi, kui kaasa lauldi, boybandi esitus oli ikka ülihästi kuuldav ja käis muust „mürast“ üle. Koit Toome lühike soolonumber klaveri taga oli nagu meenutus tema eurolaulust „Mere lapsed“, vähemalt visuaalselt, kuigi lauluna hoopis teine lugu. Alles nüüd, kui Endla meesnäitlejad olid pandud seisma kõrvuti (vist keskmisest pikema Eesti mehe) Koit Toomega, oli aru saada, kui lühikesed need näitlejad tegelikult on. Kuigi olen neid tihti näinud Ireen Kenniku kõrval, aga tema kõrval tundub iga inimene lühike. Tambet Selingule ja Sten Karpovile olid tehtud uued trendikad soengud, ka juuksevärvi muudetud, kuigi nende soengute järgi oleks öelnud, et pigem on Selingu tegelane see mees, kellele meeldivad teda fännavate tüdrukute vennad, mitte tüdrukud. Väga lahedad oli Indrek Taalmaa pidevalt ropendava Voolandina ja Ahti Puudersell üliinimliku bändiasjaajajana. Voolandi nime kuuldes mõtlesin, et see on mingi vihje Bulgakovile, et nimepilt on Woland, aga kavaleht näitas ikkagi Voolandit. Ja kuigi Voolandi kõne enamasti roppustest koosnes, siis see mind jälle ei häirinud, tegemist oli ju ikka sellise avaliku noortele meeldidatahtmisega, mis väga hästi õnnestus. Lisaks veel paar kohustuslikku „lisalugu“- kordusesitust.