Minu õnn

Aleksandr Tšervinski „Minu õnn“, lavastaja Tatjana Ufimtseva, Teatr na Liteinom Päris tubli tükk oli. Läksin seda vaatama nii, et mingi jama kindlasti, aga nagu lugu algas, sain aru, et see on näidend, mille järgi on tehtud film „Viktoria“. Kuigi ma seda filmi eriti ei mäleta, aga see oli meeles, et peategelane oli Viktoria ja tegevus toimus koolis. Meie „Regina“ vene variant, ilmselt on sellest saanud mõjutusi hoopis Kaugver, sest vene variant on vanem. Tüdrukul on plaan, tal on vähe aega, kohe on vaja last ja ta saabki lapse väga põhjalikult väljavalitud mehega, kellega ta ometi koos elada ei kavatse. Kuigi on armastus ja nad klapivad hästi, aga kuna sellel ajal ei tohtinud olla üksikema, abiellub tüdruk hoopis oma pealt 60-aastase kolleegiga. See motiiv oli ikka täitsa arusaamatu, miks Viktoria poisiga koos elada ei tahtnud ja talle mehele minna ei tahtnud, ta võttis seda Semjoni poolt kogu aeg nagu eneseohverdust, et poiss tahab temaga koos olla ainult sellepärast, et Viktoria on rase ja nad saavad lapse. Aga seegi on ju suur asi, et olid ikkagi tunded ja poiss oli vähemalt nii kohusetundlik, et ei lasknud jalga, vaid käis Viktoria juures ikka uuesti ja uuesti katsetamas, et äkki Viktoria ümber mõelnud. Viktoriat mängis näitlejanna, keda olen Liteinõi lavastustes varemgi näinud, selline hästi lühikest kasvu miniatuurne naine, keda ma ühes lastelavastuses korraliku grimmi all ja koerakostüümis isegi lapseks pidasin. Viktoriana oli ta hästi naljakas, selline kirp, kes igale poole ronis, kogu aeg patras ja oma naljakalt utoopiliste ideedega välja tuli. Tuli ideedega välja ja viis need isegi ellu, kinnitades, et ta on hakkaja, tal tulevad kõik asjad välja ja tal on iga asja kohta plaan. Talle piisabki ühest vahekorrast, et rasedaks jääda, ta hakkab oma tütrega elama koolimajas, kus ta siiani elas, ülirasedana teeb ta veel kooliruumides remonti, et tema tütar hakkaks elama tõelises lossis. Kõrvalseisja pilguga esines lavastuses koolidirektor. Mõnes stseenis tundus, et ta on reaalselt kohal, aga tegelikult oli ta reaalselt kohal ainult ühes stseenis, Viktoria „mehega“. Teistes stseenides oli ta kõrvalseisja, kes laval toimuvat kommenteeris, sellele kaasa elas ja Viktoria või mõne teise tegelasega isegi dialoogi astus. Mis pidi siis kõlama nagu sisemonoloog. Kui Viktoria Semjoni endale külla toob ja nad veini jooma hakkavad, siis karjub direktor Viktoria peale „Prostituut“. Naljakas, mis ajast me pärineme, et mehega ühes ruumis viibimine ja veini joomine tähendas juba prostituudiks olemist. Koolidirektor on Viktoriale nagu teine ema, hiljem, kui direktor surnud on ja toimuvat „inglina“ pealt vaatab, siis on tal silm kogu aeg märg, kui ta oma kallite toimetusi jälgib, siis ta vaatab kõike emalikult distantsilt. Lavakujundus oli lihtne klassiruum, kus oli elemente peaaegu kõigist ainetest. Isegi võimlemismatt ja sangpoomid olid olemas. Luukere, mis ei olnudki kapis, kapp, kus Viktoria hoidis piima ja valas seda välja väiksesse tassikesse ja „keegi“ kes selle piima igaks hommikuks ära jõi. Kostüümid olid eriti naljakad, aga ilmselt siis ajastutruud. Pikad puhvis aluspüksid ja imeliku lõikega kleidid- seelikud. Viktoria oli üks väheseid näiteid sellest, et rasedus võib naist ka kaunimaks muuta. Rasedana muutus Viktoria kohe täitsa ilusaks, kui oleks veel ilusad riided ka selga saanud, vähemalt oli pea kammitud ja normaalsesse soengusse pandud. Enne seda oli Viktoria oma narruses naljakas ka tänu käharale juuksepahmakale, millest üksikud tutid erinevates suundades taeva poole turritasid.