Gilgameš

Peeter Jalakas „Gilgameš ehk Igaviku nupp“, lavastaja Peeter Jalakas, Von Krahli Teater 2011 Njah. Täitsa kahetised tunded on. Ühest küljest mulle isegi natuke meeldis. Kogu see võimsus ja paar esimest stseeni olid ka üpris naljakad, aga edasi hakkas juba ära tüütama ja igavaks kiskuma. Kui Gilgameš jumalate juurde jõudis, ootasin juba kannatamatult etenduse lõppu ja kõik, mis peale seda tuli, oli minu jaoks jube tüütu. Eriti videona esitatud stseen kahest paljast mehest, kuidas Ulfsak (surnud) Lauri läbi erinevate tasandite ja avaruste kuhugi tassib. Lootsin, et nüüd ei ole enam pikalt kannatada, tassib selle Lauri kuhugi ära ja siis on läbi, aga ei... Siis ta jõudis veel kuhugi baari, kus Liina Vahtrik väga tabavalt ütles: „Mehed, mina saan ju teist aru, aga meil käivad siin inimesed...“ - s.t. olete pederastid ja paljad, aga pange ennast riidesse. Tekstist tuli välja, et Ulfsak tahab mingi tegelasega veel rääkida ja ma ohkisin juba päris kõvasti, et kas see rääkimine tuleb ka nüüd näidendisse ve? Ja tuligi! Siis ta sõudis päris huvitavalt asetatud paadiga läbi õhu, paat oli umbes 3 meetri kõrgusel trossi otsas ja liikus seal horisontaalselt. Ja jõudis suurde riidekuhja peidetud Taavi Eelmaa tegelaseni. Õnneks see rääkimine väga pikk enam polnud, aga ma olin juba ammu enne seda ära tüdinenud, nii et lõppu ja sellest kohast pääsemist, meie tavapärast kergendushüüatust peale teatris kannatamist: „Te olete vabad!“ andis ikka oodata. Ma sain nii aru, et Gilgameš oli Savisaar. Alguses oli mingi linnavalitsuse koosoleku teema, Gilgameš ilmub lavale hiljem tähtsa kujuna, kelle ees rahvas ja lambad kummardavad. Nende pärjatud meesosatäitjate taset ma küll ei hinnanud, ei olnud midagi nii erilist, et selle eest aastapreemia anda, aga Tiina Tauraite mängitud lammas oli küll auhinda väärt. Gilgameš-Savisaar oli küllalt sümpaatseks ja machoks tehtud noore Ulfsaki kehastuses. Trendikas ja kiitsakas, lasi ennast jumalate sünnitatud endisest karvakolli tantsust ära võluda ja peale seda on Gilgameš ning Enkidu kõige suuremad sõbrad. Neil on igav, lähevad kedagi tapma, suurde ja võimsasse seedrimetsa. Taplusstseen oli päris lahedalt lahendatud, selle ajaks puhuti õhku täis punasest kilest hiiglane, kelle juurde Ulfsak ja Laur kordamööda kõrgustes köiehüppeid tegid ja teda jalaga togisid. Peale seda langes maha tagaseina paigutatud stangedel rippuv riietehunnik, selle taga avanes jumalate maailm, kärsitul Gilgamešil õnnestub üks litsist kolme tissiga jumalanna välja vihastada, nii et jumalannal on vitt vihane ja jumalad otsustavad, et võtavad Gilgamešilt selle, keda ta kõige rohkem armastab. Ehk siis Enkidu, nii et ilmne pedeteema. Etenduse ajal andis kannatada ja koht, kus mängiti oli täiesti väljakannatamatu. Ma ikkagi ei saa aru, miks mängida sellistes urgastes? Mul oleks jäänud palju parem mulje, oleks olnud mugavam vaadata, parem istuda, oleks olnud soe ja hubane, kui oleks mängitud Nokias. Aga nemad peavad ronima kuhugi (küll täiesti kesklinnas asuvasse, nii et seda öelda ei saa, et aetakse inimesed pärapõrgusse suurt kunsti vaatama) lagunenud laohoonesse. Seal oli täpselt sama tunne nagu peldikus nime all Hüüru mõis, kus igal sammul ja iga liigutusega võis ennast ära määrida. Lagunenud, kõle, ebaesteetiline, ebamugav, külm. Pidi taluma ka igasuguseid haisuaroome, lisaks lavastuses kasutatud pürotehnikale ja õlidele ja mis seal kõik õhku lasti ja saali peale haisema saadeti, kandus katlasse ja ilmselt ka ümbrusesse sissepääsu ees seisvate välipeldikute lehk. Nii et nad oma kultuuri tegemisega on seal ristiks kaelas ka ümberkaudu elavatel inimestel, lärmavad ja levitavad haisu. Kõik oli nii ebanormaalselt organiseeritud, et ajas hambaid krigistama. Ei ole nii, et paned ennast ilusasti riidesse, sõidad kauni teatrimaja ette ja lähed kleidi lehvides ilusasse saali. Tuled sinna kohale, seljas sellised riided, mida ei oleks kahju ära määrida ja skafandrit meenutavad vatid ümber, et 2 tundi hambaid plagistades külma taluma ei peaks. Siis seisad seal mingis ajuvabas järjekorras, mis üldse edasi ei liigu, sest inimesi katla eesruumi sisse ei lasta. Kui siis järjekord edasi liigub, saab edasi mingisse rõvedasse „eeskotta“, kõik on must ja räpane, seal tuleb edasi seista. Ja kõige lõpuks oma koha eest päikese all võidelda, et vähegi normaalne koht lögasel ja logiseval klapptoolil välja võidelda. Siis suvatsevad härrased veel algusega venitada, etendust alustati 20 minutit hiljem, ja kui oled seda nende lollitamist ja laamendamist 2 tundi ära kannatanud, hõisanud „Me oleme vabad!“ ja tahad sellest jubedast kohast võimalikult ruttu välja pääseda, pead veel pool tundi ootama, kuni inimesed välja loivavad. Muidu, kui teatris on täismaja ja ei ole lootust kiiresti saalist välja saada, saab vähemalt normaalsetes tingimustes oma koha peal edasi istuda, aga sellest haisvast peldikust tahavad ju kõik võimalikult kiiresti minema pääseda.