The rise and fall of Estonia

E.-L.Semper, T.Ojasoo „The rise and fall of Estonia“, lavastajad E.-L.Semper ja T.Ojasoo, NO 72 Piletid olid ju ostetud, aga nagu palju kordi varemgi, sai tol õhtul (aga võib-olla ka varem) otsustatud, et ei viitsi ikka minna. Või tuli midagi muud vahele, ei mäleta enam täpselt. Kui meil ikka on selline olukord, et piletid tuleb igaks juhuks ära rabada ja siis vastavalt päevale mõelda, kas ma seda piletit realiseerida viitsin, siis pole midagi teha. Ega mul niimoodi teatri toetamise vastu midagi ei ole, aga siis nad võiksid teha ka rohkem teatrit, mitte teatritaolisi produkte. Varasemalt on olnud piletitest loobumisega ainult see vahe, et on ostetud uued piletid ja etendus siiski ära nähtud, kuigi paaril korral on juhtunud sedagi, et pilet jäi realiseerimata ja teist võimalust piletit saada või etendusele minna enam ei avanenud. Aga juba enne sellele etendusele minekut oli erinevatest saadetest küllalt nähtud, mis laadi etendusega on tegemist, nii et ei osanud seda kahetseda ka, et midagi head nägemata jäi – nagu nüüd televersiooni põhjal näha võis, ei jäänud midagi head nägemata. Täiesti ajuvaba oleks olnud ronida selleks Nokiasse, et seal filmi vaadata. Kas me oleme nüüd nii kaugele jõudnud, et nimetame telefilme teatriks? Iseenesest nagu absurditeater selle kõige ehedamal kujul: terve vald on Nokiasse kokku aetud, näitlejad istuvad lava ees, midagi ei ütle, tõusevad püsti ja lähevad minema. Publik istub pea 3 tundi Nokia saalis edasi. „Rise and falli“ vaadates kerkis mul lause peale: „Toompead rünnatakse“ silme ette realistlik pilt, mida tuhandeid kordi televisioonist näidatud. Rahvast täis Toompea esine ja sealt saba jalge vahel taganev Interrinne. Kui sõbralikult neil siis minna lasti, rahvas tegi paar käteplaksu, hüüti midagi (üldse mitte provotseerivat), keegi tegi häbelikult „häbi-häbi“. Ja siis aasta 2007 Tõnismäel. Peale seda, kui nad on 15 aastat siin heaolu ja demokraatiat nautinud, igal kevadel garmoškade ja viina saatel igavese tule ümber Katjušat laulnud ja tantsu löönud, tulevad nad sinna kokku ja karjuvad eestlastele häbematult „Pozor! Pozor!“ Ja lähevad haledalt abivalmilt ootavate vene telekanalite kaamerate ette ebaõiglusest niutsuma. Samas tulid „Toompead rünnatakse“ peale kohe ka pere siseringi naljad, mis vist saidki alguse julmadest 2007. sündmustest, kui R-Kioski kallal vandaalitseti ja poeg selle kohta maru vahvalt ütles: „Tähelepanu, R-Kioskit rünnatakse! Ma kordan, R-Kioskit rünnatakse!“. Edasi tulid parafraasid juba suvalistes kohtades, näiteks loomaaiast mööda sõites: „Tähelepanu, loomaaeda rünnatakse! Ma kordan, loomaaeda rünnatakse!“ jne. Muidu olid üsna vaimuvaesed sketšid kesise esitusega, aga Sergo Vareselt oli tõesti auhinda või vähemalt kestvaid ovatsioone väärt essee (?) kommunisti tütar Marjust. Eks seal tuli paljude stseenide peale deja vu tunne, et ahhaa, sellest nad kõik kirjutasid, et pulmastseen ja teleka ees jalgade masseerimine ja rahvuslipu sahtlisse peitmine peale valimispäeva lõppu, samuti ka Sergo Varese „Marju“. Ajaliselt suudeti mind ka natuke segadusse ajada, minu meelest mängiti seda tükki juba euro ajal, aga paljudes lugudes mainiti kroone. Seda oli iseenesest naljakas kuulata, et räägitakse mingitest üüratutest summadest kroonides. Nagu kroon oleks olnud kuskil minu eelmises elus, et olen sellest juba nii võõrdunud, et ei oska enam kroonides mõelda, kuigi tegelikult mõtlen tihti peale ostu sooritamist, mis see siis kroonides maksab. Aga see on nagu selline minu sisemine maailm, üldises kõnes kuuleb sõna „Eesti kroon“ ikka väga harva, nüüd oli see lavastus üks harv erand. Või toimus see mängimine ikka veel krooni ajal... Kummaline, et eelmine sajand on mul täpselt aastate viisi meeles, mis millise aastanumbriga aastal toimus, aga sellel sajandil on peaaegu kõik nagu üks suur puder ja kapsad. Mingil ajal justkui ärkan tardumusest ja mõtlen, et juba 12 aastat seda sajandit... ja mis siis selle aja jooksul juhtunud on? Mis aastal toimus see sündmus või suri see inimene? Tuleb ikka tohutult pingutada, et meelde tuletada, enamasti ei tulegi meelde. Seevastu eelmise sajandi terminitega sellist probleemi ei ole. Filmi lõpupoole olnud pidulauastseenist saadi vist inspiratsiooni lavastuse „Suur õgimine“ väljatoomiseks. Et teeks selle kohta terve lavastuse, kus niimoodi laua taga istutakse, sigade moodi õgitakse ja natuke ka ameletakse. Üldmulje siiski nagu Eva Klemetsi tegelane ühes sketšis: Ma ei saa enam aru, mis asi see on, see on nüri. See ei ole teater. Ma keeldun sellist asja nimetamast isegi teatritaoliseks produktiks. See oli film! Päris naljakaid lugusid oli, aga tegelikult, neid näeb palju realistlikumalt iga päev teistest telesaadetest, nii uudistest, reklaamidest kui ka kasvõi „Võsapetsist“. Ja filmina oleks võinud muidugi palju paremini teha, ilma kõikuva kaamerata ja paremate võttepaikadega. Ikka hea, et seda vaatama ei läinud, muidu oleksime seal kannatanud nagu „Ühtse suurkogu“ ajal, kuigi Nokiast oleks olnud mugavam vaikselt jalga lasta, Suurkogu ajal saali keskel istudes jäi lihtsalt julgusest puudu, et hetkel, kui tundsin, ma enam ei viitsi seda jama vaadata, püsti tõusta ja ära minna. Nagu ma siis n.ö. lives Suurkogu vaadates arvasingi, on see täiesti teleformaadis üritus, samuti mitte teater ega teatritaoline produkt, vaid televisiooni jaoks salvestatav sündmus, mida televiisorist vaadata olnuks palju mugavam. Nii et võib öelda, et oma vigadest õpitakse küll, et me teist korda enam samasse ämbrisse ei astunud ja isegi sisetundelt petta ei saanud.