Viimane Dracula

Mart Kivastik „Viimane Dracula“, lavastaja Kalju Komissarov, Emajõe Suveteater Päris lahe lugu oli, kuigi otseütlemine oli natuke liiast. Tartu linn on korrumpeerunud, asju juhib poliitiline advokaadibüroo Victor ja Kesik, omavahel Vici ja Kessu. Nende käsilane ja musta töö tegija on noorpoliitik Silver, kes näeb unes, et ta räägib tõtt ja ärkab seepeale külmast higist leemendades karjudes üles. Silveriga hakkavad toimuma kummalised asjad – tema seljale ilmub midagi, mida publikule ei näidata, kuid loo hargnedes, saab selgeks, et talle kasvavad selja peale tiivad ja selg on linnusulgi täis. Peale analüüside võtmist, paneb arst diagnoosi – Silver muutub broileriks. Lõpustseenis ongi Silver kanaülikonnas, enne seda kaagutab ja ilmutab muid sulelistele omaseid käitumismalle. Botaanikaaias elab professor Dra, kes on põhimõttekindel rikas mees ja ei soovi anda allkirja botaanikaaia hävitamise poolt. Roheline oaas Tartu kesklinnas häirib Victorit ja Kesikut, nende tahtmine peab sündima, kui Drad füüriga ära osta ei anna, siis tuleb Drad verega mõjutada, ta ei saa ilma vereta elada. Kui Dra annab allkirja, siis ta saab verd, Vici paneb isegi tilgutist tomatimahla põrandale voolama, et Dra näeks, kuidas tema „kell“ tiksub. Dra ei tagane oma põhimõtetest ja sureb ära, seega on surnud ka viimane Dracula. Kuid vereimejate kants pole siiski päris välja surnud, sest loosse on segatud ka kaks tütarlast, tudengit: Hanna Liisa ning Miina, kellest esimene käib Dra juures assistendiks. Kuigi Dra on väga vana, üle neljakümne, on noor neiu temasse armunud, aga Dra armub ära hoopis Hanna Liisa sõbrannasse Miinasse. Ja Miinast saab järgmine viimane Dracula. Mänguks olid Athena saali ehitatud huvitavad tasapinnad, Dra kodu lagunenud pianiinoga oli kujutatud laval, kui toimusid stseenid väljaspool Dra kodu, tõmmati Drale eesriided ette, seal toimusid tänavastseenid ja muu selline. Kahel pool lava olid kõrgemal tasandil mängupiinad, ühel pool doktori kabinet ja teisel pool tudengineiude tuba. Vahva oli Vici ja Kessu kommunikeerimisviis, pidevalt ikka mobiilidega, neid näis neil taskutes lõpmatul hulgal olevat, kui Vici ütleb Kessule, et meil ei ole vaja telefoni kasutada, seda isegi ei tohi kasutada, sest nii ei saa kindel olla, et me räägime omavahel, paneb Kessu selle telefoni, mis tal parajasti käes on, taskusse, aga võtab intuitiivselt teisest taskust järgmise telefoni välja. Ja niimoodi lõputult. Mehed olid stiilsetes läikivhõbedast ülikondades, lipsustatud ja leekivpunastes särkides. Teise vaatuse alguses toimus kuskil koridoris vahepala, aga selle toimumine oli nii halvasti organiseeritud, et ainult hilisemad saali tulijad said kohe aru, et tuleb sinna vaatama jääda, osad, kes juba saalis istusid, kuulsid fuajeest muusikat ja kui muusika oli kuidagi kahtlaselt kaua mänginud, läksid ka vaatama, aga osa publikust ei taibanudki või ei viitsinud saalist välja minna. Keegi saalipersonalist oleks võinud öelda, et teise vaatuse alguses ei ole mõtet saali minna, teine vaatus algab fuajees.