Head ööd, ema

Marsha Norman „Head ööd, ema“, lavastaja Vilja Nyholm-Palm, Hüüru mõis Täielik urgas, sotsiaalhoolekandeasutus raamatukogu näol, haisev ja halvas seisus maja, mida millegipärast mõisaks nimetatakse. Istuma peab logisevatel toolidel või saunalaval. Jubedad tingimused, vaatasin iga sammu juures, et ennast kuidagi ära ei määriks. Seinal rippus reaalaega näitav kell ja selle järgi oli päris piinarikas oodata, et ainult 10 minutit on mängitud! Veel peaaegu poolteist tundi! Nüüd on alles pool tundi mängitud, veel tund aega! Üpris kohe peale mahaistumist hakkas keha valutama, kõik oli nii võimatult ebamugav, et paras piin oli need poolteist tundi seal saalis haisu sees ära kannatada. Ja ega lugu seda eriti väärt polnud ka. Mingi absurdidraama oli. Tütar ja ema elavad kuskil kolkas, tütar toimetab oma igapäevaseid asju ja teatab emale nagu muuseas, et ma teen sulle nüüd maniküüri ära ja siis kahe tunni pärast lasen ennast maha. Ja siis ülejäänud tund ja veerand nad lahkavad oma suhteid, et miks nii on kujunenud, miks tütar ennast ikka ära tappa tahab, ega ta ometi ümber ei mõtle, kas tal siis emast üldse kahju pole jne. Mulle jäid kõik need tütre motiivid arusaamatuks, kuigi seda peab küll tõdema, et kõva iseloom ja tahtejõud peab olema, et selline otsus vastu võtta ja sellest täie tõsidusega, nii et silm ka ei pilgu, oma emale teatada. Tütar oleks võinud ikka loomuliku surma ära oodata, kui ta oma sõnade järgi nii haige oli, kogu aeg langetõvehoogude käes vaevles, kuigi ema lohutas teda ja püüdis ümber veenda, et hoogusid pole ju juba pool aastat olnud, tütre elus on kõik korras, miks ta ometi nii teha tahab... Ja see jäigi arusaamatuks, tundus nagu lolli kapriisina, kuigi ma teadsin, et ümber see naine ei mõtle, vaid läheb näidendi lõpus kõrvaltuppa ja lasebki ennast maha. Kui siis pauk kõlas ja Helgi Sallol veel natuke aega üksinda näidelda tuli, peale mida aplaus algas, aga Anne Veesaar kõrvaltoast väljatulemisega viivitas, siis mõtlesin, et eriti hea oleks, kui Anne oleks ennast päriselt maha lasknud. Selline kunstiline puänt sellele mõttetule loole, oleks vähemalt mingi mõte asjal olnud. Mitte et ma Anna Veesaart vihkaksin ja tema surma sooviksin (isegi L, kes teda silma otsas ei kannata, ei soovi kindlasti tema surma, kuigi see Li ütlus hakkab mulle järjest rohkem tõesena tunduma: „Veesaar oskab välja valida nii head tekstid, tahaks neid näidendeid nii väga näha, mida tema produktsioonis näidatakse, kui ta seal ainult ise kaasa ei mängiks...“). Aga oleks ometi meeldejääva teatrielamuse saanud, kui kõik plaksutavad ja ootavad, millal Veesaar kummardama tuleb, siis on juba pool tundi plaksutatud ja ta ei tule ikka välja, Sallo läheb vaatama ja tuleb tagasi: „Kahjuks lasi näitleja ennast nüüd päriselt maha!“ Või juhtus tööõnnetus, keegi asendas paukpadruni pärispadruniga, kuigi vaevalt, et Veesaar seda stseeni nii mängib, et panebki püstolitoru omale meelekohale või suhu, kui publik teda niikuinii ei näe, võib lihtsalt õhku ka paugutada. Nii et siis tööõnnetus seal juhtuda ei saaks, oleks näitlejanna täiesti teadlik valik, mängib terve õhtu selle teadmisega, et kõik, mis ta oma kangelanna suu läbi siin ja täna sellel õhtul ütleb, on tegelikult ka nii: mind on kõik ära tüüdanud, ma ei taha enam elada, adjöö!