Iha jalakate all

Eugene O'Neill „Iha jalakate all“, lavastaja Roman Baskin, MTÜ Kell 10 Ma olen seda näidendit kindlasti lugenud, aga meeles oli ainult nii palju, et seal on suur armastus isa ja poja ja ühe naise vahel. Nüüd tuli välja, et ei olnud mingit armastust, hoopis julm ja mõttetu tapmine oli. Tänu Kurgja hästisäilinud majale nägi talu tõesti uhke välja, koguni kahekorruseline, mida meie talupojakultuuris eriti ei esine, ega vist isegi tänapäeval ei ehita keegi endale kahekorruselist taluhoonet, aga selle hoone järgi oli aru saada, et tõesti väärt talu on, et selle nimel annab tõmmelda. Abielluda 76-aastase mehega ja talle pettuse teel oma sohilaps ette mängida, et talu pärijaks saada. Mingit iha Abbie ja Ebeni vahel ma küll ei näinud, vähemalt Abbie poolt mitte, naisel oli see kõik ikka külm kaalutlus, et talu ükskõik mis vahenditega endale saada. Kui nad vanamehega piibliraamatu kohal palvetavad, et jumal neile poja kingiks, siis on Abbiel juba kurikaval plaan valmis, et tema saab kindlasti poja, aga mitte selle vanamehe, vaid tema pojaga. Nagu Abbie kogu aeg rõhutas: minu talu, minu tuba, nii tahtis ta ka, et poeg oleks ainult tema oma. Ja vanamees pidi teda kogu aeg parandama: meie talu, meie tuba, meie poeg. Kui Abbie kõigile ootamatult oma vastsündinud poja tapab, sest see on tema meelest ainus võimalus Ebeni armastus tagasi saada, on ikkagi nagu aru saada, et ta armastab Ebenit sedavõrd, et on valmis tea armastuse nimel isegi oma lapse tapma. Naljakas koht oli kohe peale lapsetappu, kui Abbie Ebenile teatab, et „ma tapsin ta“, mõtleb Eben, et Abbie tappis oma mehe, tema isa. Siis sähvatab ka Abbiel, ta ise selle peale ei tulnud, et jah, muidugi, oleks pidanud hoopis vanamehe tapma. Ja siis oleksid nad saanud kõik kolmekesi õnnelikud olla ja talu endale. Nüüd aga tegi Abbie selle hirmsa teo peale mida ta niikuinii rahu ei saa, Eben ka vaevalt enam rahu leiab, et naine tema armastuse pärast lapse tappis ja kõige lõpuks talust ka ilma. Kuigi Katariina Undi mängus seda ikkagi ei näinud, et ta Ebenit nii meeletult armastaks, et see ta lapsetapule sunniks. Selline tegevus oli tingitud ainult näidendi tekstist, seal reaalses kohas jäi see täiesti arusaamatuks. Muidu oli see üks täista talutav teatrietendus, mis siis et väljaspool teatrit, mida ma tavaliselt vihkan, aga siin kompenseeris kõik puudujäägid ilus mängukoht, kui suurema osa näidendi toimumiseajast sai vaadata kõrval voolavat jõge ja selle kallastel avanevaid ilusaid vaateid. Aga kas ma pean selleks „teatrisse“ tulema, et jõge vaadata? Näitlejatel oli ka väga raske, Katariina Unt andeka näitlejana oleks oma armastuse Ebeni vastu suutnud kindlasti välja mängida, kui tal oleks olnud mängukohaks intiimne saal, mitte häirivate lisateguritega vabaõhulava. Nagu Abbie Ebeni juurde oma armastusejutuga läks, hakkas mees taevasse vahtima (seal lendasid pääsukesed ja tegid looduslikku kontserti) ning teatas, et küll on ilus! Ja mingeid jalakaid seal ka polnud. Kui ikka on võimalus mängida väljas looduse keskel, siis oleks võinud otsida koha, kus on jalakad, kui see on selline harv tükk, kus on ühe puu nimi märgiliselt sees. Näitlejate tekst ei kostunud, kohe kõrval voolava kiirevoolulise jõe vulin mattis nende hääled päris tihti oma voolu alla, lisaks linnud ja küllalt kõva tuul, mis samuti teksti edastamist häirisid. Ja seda külma jõeveega mängimist oli soojale õhtule vaatamata siiski päris kõhe vaadata. Mis veel siis olla võib, kui väljas on 17 kraadi ja vihma kallab? Vaesed näitlejad peavad poolpaljalt ringi jooksma ja suuri tundeid mängima, mis neil isegi vähema arvuga segavate faktoritega välja ei tulnud.