Snargijaht

L.Carroll – S.Pepeljajev „Snargijaht“, lavastaja Saša Pepeljajev, Vene Teater Esimesed pool tundi kõlbas vaadata küll, aga siis tüütas ära ja läks igavaks, nii et lõppu andis oodata. Kokku kestis 2 tundi. Päris huvitavaid asju tehti seal vahepeal, aga selle paari huvitava momendi ootamiseks 2 tundi passida oli ka päris tüütu. Ilus inimene Olga Privis oli pandud tellingute peale ilutsema. Ta lihtsalt oli seal, võttis erinevaid poose, kõlkus ja liikus ringi ja seda oli tohutult ilus ning huvitav vaadata, ainult teda polnud kogu aeg näha. Need teised, kes päris lava peal tõmblesid, võisid seal naba paigast tõmmelda ja kulmudel seista, aga enamuse inimeste tähelepanu oli ikka Privisel. Ilu jõud. Ole lihtsalt ilus, kenasti riides ja huvitava soenguga ja tõmbad kogu tähelepanu taidlejatelt eemale. Ringi jõlkus suure roosa parukaga tüdruk, vist Alice, ta näitles hästi teatraalselt ja oli ka mingeid koreograafilisi etüüde tegema pandud, mis tema teksti saatsid. Mingi hulk tegelasi läks Snarki otsima, see on hästi pikk teekond, mille jooksul ei toimu praktiliselt mitte midagi. Lõpus laskus Privis taevastest kõrgustest alla, tuli välja, et ta on täiskasvanud Alice ja tegi ühe tantsu, aga siis oli ka nii, et teda ei saanud korralikult vaadata, sest lava hakkas pimenema, tegemist oli etenduse finaaliga ja kuskilt lae alt lasti kõrgustesse kiletorud, mis õhku täis puhuti, nii et need varjutasid ka Privise ära. Teised tegelased nägid välja nagu klounid, eriti naljakas oli, kui nad omavahel teineteist pildusid. Tõstsid mõne tegelase püksivärvlit pidi üles, hoidsid mingi aja õhus ja siis viskasid hooletult maha. Või viskusid omal jõul lavalt alla, seal all olid vist mingid pehmed madratsid, mis kukkumist leevendasid.