Kontrabass

Patrick Süskind „Kontrabass“, lavastaja Stepane Alvarez, Theatre du Pont Toumant Teine ajuvaba mees otsa – Thierry Remi Prantsusmaalt. Kontrabassimängija isikliku ja muusiku elu valud, kui ajuvaba pill on kontrabass, sellele pole kirjutatud ühtegi korralikku soolokontserti ega -pala. Pill on nii suur, et ahistab igas mõttes, seda on füüsiliselt raske mängida, lõhub sõrmed ära, kodus seistes on see igal pool risti jalus ja tuleb olla ettevaatlik ja ettenägelik igas oma liigutuses, et mitte pilli ära lõhkuda. Või pilliga väljas olles, tuleb võtta endalt seljast palitu ja eelkõige pilli soojendada, mitte oma kehatemperatuurile ja vajadustele mõelda. Ka intiimelus on mehele kontrabass tähtsam, mulle tundus, et talle meeldiski kontrabassi karata, nagu ta seda näitlikult nii loomulikult mitmel korral esitas, et õhkamine sopran Sarah' järele oli lihtsalt mask. Nagu selline suhtumine, et kõik mehed ju armastavad mõnda naist, igal mehel on oma unelmatenaine, mul peab siis ka olema. Muid peetakse pedeks. Antud juhul siis mitte homoks, s.t. omasooiharaks, vaid pedeks, nagu kasutatakse väljendit autopede või jõulupede, tema oli siis pillipede. Laest lastakse alla midagi triikimislaua moodi, pigem küll pesukuivatusrest, mille peal kontrabassimängija oma särki triikima hakkab. Tegelikult hoiab triikrauda ühe koha peal ja kui särgi selga paneb, ilutseb selja peal pruun triikraua jälg. Andis ikka kannatada peaaegu 2 tundi seda haiget etlemist, kohe esimese veerandtunniga tüütas täiesti ära, oleks võinud teha lühemalt ja konkreetsemalt: mina olen kontrabassimängija, „triikida“ särki, karata pill, paar sõna Sarah'st ja finita la commedia.