Lend

„Lend“, lavastaja Andris Bulis, Läti Teatriliit Oli tõesti festivali kõige seksikam esineja. Niiiiiiii ilus mees! Publik ehk reisijad juhatati spetsiaalselt selleks etenduseks ehitatud lennukisalongi, pandi lennukiistmetele istuma, läbi ruumi marssis elegantne stjuardess ja siis tuli Andris Bulis, samuti reisija, nagu publikki. Ma mõtlesin, et tegemist on mingi piloodi pihtimusega, aga näitleja mängis hoopis tavalist lennukil reisijat, ja tegi seda väga vahvalt. Hakkas kohe sõbralikult publikuga suhtlema ja valis kõige esimeseks, kelle poole pöörduda, ka õige inimese – Andres Noormetsa. Nad ei leidnud küll ühist keelt, Andris küsis üle salongi, kas te ostsite ammu pileti? Mõeldes piletit sellele lennule, rääkides edasi, et maru imelik, inimesed ostavad pileteid ette pooleks aastaks ja aastaks ja pooleteiseks aastaks... mina küll ei tea, mis ma pooleteise aasta pärast teen. Kui ta siis konkreetselt Andrese poole pöördus: „Kas te ostsite ammu pileti?“ vastas Andres teatripileti kohta, et tema ei osta pileteid, ta käib alati tasuta. Edasi rääkis Andris veel igasugu toredaid seikasid, mis enamus ei olnudki lendamisega seotud, vaid hoopis esimesest armumisest, „ankeetidest“, mida meie ajal nimetati kolmnurgaks, sellepärast ei osanud keegi publikust Andrisele ka vastata, kas te teate, mis on „ankeet“? Meie ajal oli see üks vihik, kus kõik lehed olid täidetud ühesuguste küsimustega ja siis anti seda (iseenesest ju tõesti ankeeti) sõpradele täita, eriti vinge oli, kui said sinna klassi kõige popima poisi või tüdruku vastused. Ja vastuseleht murti kokku kolmnurgaks ning kleebiti kinni, sellest siis ka nimetus kolmnurk. Siis olid veel lood Andrise esimesest koolipäevast, plastmass-sõduritest, kellega ta lapsena mängis ja kus kõik head tegelased olid Gojko Miticid. Lõpu poole natuke kurvemaid noote ka sekka, et talle tundub, et tema vanemad pole kunagi teineteist armastanud ja talle on alati arusaamatu olnud, milleks neil oli vaja teda. Tema lubas endale, et ei abiellu kunagi, aga nüüd on ta, nagu kõik teised, abielus. Reisi lõppedes tuli välja piloodikostüümis, nii et see teema oli ka ikka sees, ei tea, kas temas on varjus varjatud piloot või oli see piloodi unelm, et saaks mõne lennu teha kaasa tavalise reisijana, koos kõigi lennukiga reisimist saatvate hirmudega – hirm õhkutõusmise ja maandumise ees. Ning eriti naljakas stseen, kus Andris demonstreeris lennuhädajuhtumivarustust, kuidas panna selga päästevesti, kui totralt keeruline see on, kas me jõuaksime seda teha, kui lennuk meeletu kiirusega tohutust kõrgusest alla tuhiseb. „Mõelge, kui vastutusrikas amet on piloodil, tema kätes on tervelt 170 miljonit maksev lennuk. No ja meie elud ka...“.