Naised valitsevad maailma

Ivar Põllu „Naised valitsevad maailma“, lavastaja Ivar Põllu, Tartu Uus Teater Oeeehhh... no tehakse ikka jama, kellel seda vaja on. Minu usk suveteatri võimalikkusesse, et see on ikkagi teater, mitte teatritaoline produkt, mida piineldes kuskil pärapõrgus sääskedele söödaks olles, päikese käes praadides, kännu peal istudes, välikäimlatest rääkimata, ja linnulaulu ning muude looduslike või mööda kostvate helidega võideldes näitlejate teksti kuulmiseks pingutusi tehes „vaatama“ peab, varises täiesti põrmuks. Ei ole normaalne! Koht oli küll iseenesest täitsa tore, lomp oru põhjas, küngastel vahvad kallakud, ühes ääres onn ja teises saun, puu otsa ehitatud onn koos korvidega... No oli, mida vaadata, nii veerand tundi, kõige rohkem. Kui siis naised oma maailmaga välja ilmusid, läks suuremat sorti kannatamiseks. Nad tegid sinna lõkke! Ja me istusime suitsu sees peaaegu 2 tundi!!! Kui esimese vaatuse lõpuks suur torm tekkis, siis oli meie sektor juba nii paksult suitsu sees, et inimesed hakkasid läkastama. Huvitav oli see, et kogu aeg küll toimus midagi, ei saa öelda, et oli igavalt lavastatud ja midagi ei toimunud, et üks näitleja seisis keset lava ja kandis oma monoloogi ette või siis 2 näitlejat räägivad, aga see tekst on nii igav, et anna otsad. Ei, seda polnud, kogu aeg toimus midagi, naised mässasid ringi, harvem lasti näidata ka lapsi ja mehi, isegi tekst oli üpris vaimukas, aga see kõik oli nii ajuvaba ja olud nii ebamugavad, et peale veerandit tundi, kui olin koha vaatamisest juba küllastunud, hakkasin vaheaega ootama. Kui vaheaeg kuidagi tulla ei tahtnud, lootsin, et ehk on see näidend ühes vaatuses, näeb isegi lõpuni ära, aga peale poolteist tundi suurt kannatamist, lõdisemist ja vingu sees istumist, olime lõpuks vabad! Mees hüüdiski meie viimase aja parooli „Ühtsest Eestist“, kust pääsemine samuti suur vabanemine tundus: „Te olete vabad!“ Ei olnud küsimustki, kas jääda teist vaatust vaatama. Päris paljud inimesed liikusid autode poole ja andsid gaasi, kiitus, lõpuks ometi hääletatakse jalgadega. Kuigi ilmselt, kui seda teatritaolist produkti oleks mängitud teatrina, s.t. normaalsetes tingimustes teatrimajas, siis oleks enamus inimesi asja ikkagi lõpuni vaadanud, ilmselt neil hakkas lihtsalt külm või ei pidanud nad enam vingule vastu, ainult see sundis neid makstud pileti poolest rahast loobuma, muidu ma tean, et eestlased on ikka sellised ihnuskoid, et kui millegi eest on makstud, siis tuleb hambad ristis oma teenus lõpuni tarbida. See tegevus toimus vist kuskil ürgajal, kuigi Robert Annuse tegelane oli ju päris kaasaegne, mõisahärra ka hilisemast ajast, samuti piltnik. Ma oleks sellisele kogukonnale kohe lastekaitse kaela saatnud: mitte et mul nendest lastest kahju oleks, et neid ekspluateeriti, aga niisama, pulli pärast. Et ei ela siin midagi oma reeglite järgi, ikka ilusti Euroopa Liidu reeglite järgi. Vaesed lapsed käisid ringi samasugustes hõlstides nagu nende emad ja pidid tooma lõkkesse puid. Malle Pärna ürgema pööras lõpuks nii ära (või noh esimese vaatuse lõpuks), et kuulutas ennast jumalaks olevat. Tema monoloogi ajal lõbustasin ennast sellega, et vaidlesin mõttes jumalale vastu, kuidagi pidi ju omal seda olekut seal talutavamaks muutma, et vaheajani ära kannatada. Jumal: „Ma armastan teid kõiki!“ Mina: „Sitta sa armastad...“ Taieldi poriloigus, päris alguses toodi kohale jalata ja käteta, kusjuures äraraiutud jalg toodi eraldi kohale, sõjamees, kellele naised jala tagasi külge pookisid. Aga enne pidid nagu viimased sadistid äralõigatud jalaga mehe nina all vehkima. Robert Annuse suverõõmude monoloog oli minu jaoks täiesti tülgastav, sest ma tean seda kõike niigi, et suvi on vastik, siis on igasugused elukad, päike kõrvetab, väljas ei taha olla, matkamine on nõme jne. Osa teksti tuli lindistuse pealt, see oli nagu sisemine hääl, kui saunas vist juba sada aastat elanud mees oma kroonikat kirjutas, siis kostus samal ajal lindi pealt tema hääl sellest, mida ta kirjutab. Ja kui mõisahärra naiste külla satub, siis kõlavad tema mõtted Madis Kalmeti suu läbi taas lindi pealt. Arusaamatuks jäi, miks pidi mõisahärra minema lõkke juurde läbi vee, kui üle lombi viisid laudteed, mida mööda oleks saanud kuiva jalaga minna. Lombi keskel oli kaev, sealt võetud vett vist isegi joodi. No elavad kuskil jah sellised alaarenenud ja tsiviliseerimata rahvad, aga mina neid teatris vaadata küll ei viitsi. Muusika oli ka täiesti ajuvaba, tegi kogu selle vaheajani kannatamise veel hullemaks, mitte ei pakkunud vähest leevendust seal halvasti veedetud ajale. Genialistide ajal suutis Põllu vähemalt normaalset muusikat teha.