Undiin

Jean Giraudoux „Undiin“, lavastaja Ain Mäeots, Emajõe Suveteater Kunagi Tartu perioodil, kui peaaegu iga päev sai teatris käidud, oli „Undiin“ Mäeotsa esimeses versioonis esimene lavastus, mida teist ega mitmendat korda vaatama minna ei tahtnud. Muid asju sai vahelduva eduga ikka mitu korda käidud vaatamas, „La Manchat“ muidugi peaaegu iga mängukorra ajal, teisi asju vähem, aga ikka korduvalt. „Undiin“ aga tundus toona totaalne jama, mida rohkem kindlasti näha ei taha. Seal oli hästi pime ja sünge lavastus, eriti midagi ei toimunud ja dialoog tundus toona jube igav. Nii et peaaegu 4 tundi tuli saalis piinelda, mingi varajane „Õitseng“, kuigi seal oli vähemalt see võimalus, et oli 2 vaheaega ja oleks saanud vahepeal ära minna, aga siis meil veel sellist kommet ei olnud, et kui ei meeldi, läheme ära. Täna olin siis valmis taas kannatama, tulin seda tükki vaatama kindla teadmisega, et väga hästi läheb, kui ma 2 vaatust vastu pean, päris lõpuni kindlasti vaadata ei viitsi, kõige tõenäolisem, et kibelen juba pärast esimest vaatust minema. Aga kui mäng lahti läks, oli selline lust ja trall, et täitsa lõbus oli. Ja täiesti tuttav tekst, tundsin sellest ühest vaatamiskorrast ära, isegi konkreetsed stseenid tulid silme ette, kuidas seda asja ütles Olmaru Undiinina ja seda Kaljujärv Hansuna, aga kuidagi hoopis teine tase oli. Kõik oli hästi lõbus, süngusest ei jälgegi. Sellele tükile tuli kindlasti kasuks, et seda vabas õhus mängiti – puudus võimalus lava pimendada, Vanemuises toimunud etendusest ongi põhiliselt meeles, et lava oli kogu aeg hästi pime, täisvalgusega stseene peaaegu polnudki. Ja veel on sealt meeles, et lossistseenis oli Olmaru Undiinil mingi totter jänesekõrvadega kostüüm seljas. Helena Merzin oli lapseootel, kui ta Berthat mängis ja see andis minu jaoks loo mõttestamisel uue tasandi. Kuigi tegelikult ei oleks pidanud seda märkama, et Bertha on lapseootel, sest tekstist lähtuvalt ta seda ei ole (aga täna jäi kolmandas vaatuses stseenis enne pulma meelde siiski tekst, kuidas Bertha räägib pojast, keda ta Hansule kannab). Vanemuises mõistsin ma seda lugu siis nii, et Hans on igavene kaabakas, pani Bertha paksuks, läks metsa oma vaprust tõestama, nägi seal teist tibi ja armus temasse, nii et vaese Berthakese maha jättis. Undiini kasuvanemad, kes hiljem üllatuslikult teatavad, et on kuningatütar Bertha pärisvanemad, rääkisid omavahel Võru murret, teistega suheldes said nad ikka päris ilusti kirjakeeles räägitud. Juss Haasma ja Sandra Uusberg olid Hansu ja Undiinina hästi sümpaatne paar, mängisid väga hästi ja Hansu puhul lõi kogu aeg välja tema lõpufraas, mis on ühtlasi ka televisioonis jooksvasse reklaami valitud: „Minu nimi on Hans, mul on selles loos ka oma osa täita, pean seal natuke lolli mängima“ või midagi sellist. Eks ta üks suuremalt jaolt lollimängimine oligi, aga väga tabava tekstiga. Eriti hea oli Undiini õukonnale esitlemiseks ettevalmistamine kammerhärra Raivo E.Tamme poolt. Mängukoht ise oli muidugi täiesti jube, liivane väli, nagu liivarand, kus vaesed näitlejannad pidid oma uhketes kõpskingades ja sukkades kalpsama, veel hullem publiku poole pealt, kutsutakse inimesed teatrisse, selge see, et nad ei pane ennast riidesse nagu kartulipõllule minnes, vaid ikka natuke uhkemad või päris uhked riided selga ja siis käi seal mööda liiva!!!! Õudne! Jube oli ka varemete kõrgustesse vaadata, mulle oli kogu aeg kõditav, et kas tänane päev jääb minu elu viimaseks, kui sealt ülevalt nüüd mõni kivi peaks alla sadama. Ja sellistes tingimustes peavad inimesed 3 tundi istuma ja endas valitsevate hirmudega võitlema. Näidati ilusat autot ja naistel olid õukonnastseenides ka ilusad kleidid, mille vaatamiseks piisavalt aega oli, s.t. näitlejannad nendes piisavalt kaua „laval“ viibisid.