Saatuse heidikute kuu

Eugene O'Neill „Saatuse heidikute kuu“, lavastaja Ingomar Vihmar, Eesti Draamateater Alles kodus ja paar päeva hiljem, kui kava lugema hakkasin, nägin seal Ingomar Vihmari pilti. Ja siis vaatasin, kes tüki lavastaja on, oligi Vihmar. Ma olin täiesti kindel, et lavastaja on Priit Pedajas, nagu selliste lugude puhul ikka, käekiri oli ka nii temalik. Taibates, et lavastaja on Vihmar, tekkis kohe küsimus, miks siis Maibaum ei mänginud? Muidu ikka see teema, et miks selline mängukoht? „Villa“, mis tegelikult on hobusetall. Tuua teatrisse tulnud inimesed (kaunites kleitides ja kontsakingades) haisvasse hobusetalli, seal tõepoolest haises ja väga kõvasti. Ümbrus oli ka parajalt räpane ja üldse oli see üks igavesti ebameeldiv koht, nii koha enda mõttes kui eriti veel mängukoha mõttes. Labane puitehitisest saal, puutaladega laes, mis on ääristatud puusammastega, nii et päris suur osa lavast jääb nende talade varju. Katsu sa niimoodi siis suurt kunsti vaadata. Ja tuleb kuhugi linnast välja sõita, pori sees ringi käia, seda ebameeldivat ja ebaesteetilist ümbrust taluda, kuigi mängukoht ise on siseruumides ja millegi kaelasadamise või ärakülmumise-putukate söödaks langemise ohtu ei ole, aga seal haiseb. No täiesti arusaamatu, miks peab nende suveetendustega inimesi niimoodi piinama, et potentsiaalne teatrilavastus muudetakse jubeda mängukohaga teatritaoliseks produktiks. Aga lugu ise oli täitsa asjalik, kannatas lõpuni vaadata, kuigi teise vaatuse hästi pikk Heinloo ja Avandi stseen oli minu jaoks ikka natuke liiast ja ajas igavlema. Õnneks ei olnud mul nii hull, nagu Roland Laosel ja Pääru Ojal, kes sõitsid päris pika maa linnast välja, tulid esimeses vaatuses viieks minutiks lavale ja pidid siis seal pärapõrgus 2 tundi passima, et etenduse lõppedes kummardama tulla. No ei tea, võib-olla neile, vastupidiselt minule, meeldivad väljasõidud loodusesse. Lugu oli selline, et oli mingi mahajäetud ja kivistunud maakolgas, kus talu või farmi üritasid pidada isa ja tema lapsed. Pooled lapsed olid sealt juba jalga lasknud, sest ei pidanud masendavale olukorrale ja tapvale tööle vastu, näidendi esimeses stseenis lahkub ka viimane koju jäänud poeg ja viimases stseenis teatab oma minekukavatsusest viimasena koju kannatama jäänud tütar. Isa Jaan Rekkor ja tütar Kersti Heinloo olid päris vahva ansambel, eriti stseenides jockey Pääru Ojaga, kus tulevast maaomanikku hingepõhjani solvata püüti ja õnnestunud kildude peale teineteisele patsu löödi. Pääru Oja T.Stedman Harder oli selle lavastuse parim esitus, need näoilmed ja silmade pööritamine, tuhmilt mõnitajatele otsa vaatamine olid nii naljakad, et ajasid pisarateni naerma. Esimene vaatus oli küllalt lõbus, kuigi tüütas ära, et mingi joodikteema on, labaseda maakad, kellel muud teha pole, kui litsi lüüa või ennast lolliks juua. Jaan Rekkori lavale ilmumise kostüüm – lühikesed kottis aluspüksid olid samuti aplausi väärt, eriti see, et elatunud näitleja sellises outfitis julges rahva ette ilmuda. Teine vaatus aga enam nii komöödia ei olnud, naljad said järsku otsa, tuli hoopis ilus romantiline, aga kahjuks liiga pikk ja venitatud stseen Josie Hogani ja tema elu armastuse James Tyrone'i vahel. Tuli välja, et Josie oli teadlikult litsi mänginud, tegelikult on ta süütu ja hoidnud ennast just Jamesele, keda ta siiski peale pikka ja sügavat vestlust enda vääriliseks ei pea, nii et ajab oma suure armastuse suure kisa saatel minema. Ka isa poolt kavaldatud lõks, et toovad Jamesi nende poole, tüdruk viib ta voodisse ja siis ilmub välja isa koos tunnistajatega, nii et Jamesil ei jää muud üle, kui aumehena Josie ära võtta, kukkus läbi, sest Josie armastas Jamesi liiga palju selleks, et teda püünisesse vedada. Mitte midagi ihulist nende vahel ei toimu, üks väike suudlus küll on, aga ei enamat. Ja isa on ka vahepeal ümber mõelnud ega tule tagasi koju sugugi koos tunnistajatega, vaid hiilib vargsi ja süüdlaslikult üksi koju, teades, et nüüd teab ka Josie, et isa talle enne Jamesi tulekut valetas, et James ei tahagi tegelikult nende talu kellelegi teisele peale nende endi müüa. Isa tegelik ajend tütart Jamesi käte vahele tõugata oli see, et ta nägi nende suurt, isegi varjamatut kirge, mis ometi ainult sõnalisele tasandile jäi, nii et isa lootis, et nad selle öö läbi lõpuks armastajapaarina kokku saavad, mida Josie tarmukuse tõttu siiski ei juhtu. Hea tekst ja head esitused, nii et lavastuse kui sellisega võis täitsa rahule jääda, kui seda ainult normaalse teatrina oleks mängitud.