Kontsert diktaatorile

Roland Harwood „Kontsert diktaatorile“, lavastaja Urmas Lennuk, Vanemuine Järjekordne igav ja arusaamatu tükk. Koguni natuke tobedalt absurdne lavastus, lugu algab sellega, et natsikurjategijaid jälitav major ja tema assistent kuulavad muusikat. Mängib suvaline muusika – ehk selle diktaatorile kontserte andnud Furtwängleri muusika? Aga täiesti teemast välja muusika, sest kohe peale muusika lõppu hakatakse rääkima Beethovenist. Et me kuulasime Beethovenit, Beethoven on ikka täielik saast, teda kuulates ei saagi midagi muud teha, kui magama jääda. Miks siis mitte lasta Beethoveni muusikat? See lavastus oleks võinud olla 2 ühes – kogu tegevuse taustaks oleks võinud lasta Beethoveni 5. või 9. millest seal juttu oli, oleks saanud ära vaadata ühe jama näidendi ja kuulata kõrvale igavat muusikat, kokku ehk siis ka midagi kasulikku. Selles mõttes olin ma majoriga täitsa ühte meelt, et klassikaline muusika, mitte ainult Beethoven, on surmigav. Üldse on muusika omaette nähtusena igav, kuula seda siis kas elavas esituses (on midagi vaadata, näiteks esitajaid) või lindistuse-salvestusena, aga mingit kõrvaltegevust on ikka vaja. Lihtsalt istuda ja muusikat kuulata on ikka väga igav. Siis peab olema hästi palju mõtteid, mida mõelda ja peab olema selline muusika, mis eriti kaasamõtlemist ei nõua, et saaks oma peas sahtlite korrastamisega tegeleda. Vahepeal laoti lavale hunnik kohvreid, hallid kohvrid, mille seest puistati välja punaseid kingi. Enamasti oli igast paarist ainult 1 king. Ja juudid läksid seebiks.