Koera süda

Mihhail Bulgakov „Koera süda“, lavastaja Natalja Lapina, Vene Teater Jelena Skulskaja rääkis kuskil saates õiget juttu – Lapina on andetu. Võtta selline geniaalne lugu ja see täiesti ära rikkuda. Võib-olla on lati liiga kõrgele asetanud Bortko ülihea film, aga noh lavastusega oleks võinud rohkem vaeva näha. See oli kuidagi täiesti mannetu ja huumor ei tulnud üldse korralikult välja. Šarikov polnud üldse korralik urood, täitsa tavaline inimene oli. Filmis oli just naljakas vaadata, et kust nad sellise uroodi välja otsisid, kes nii tõetruult inimeseks muutunud koera mängib. Vlassov sobis ebaõnnestunud telelavastuses ka enam-vähem, aga Vene Teatri saavutus jääb küllalt selle ebaõnnestunud teleteatri versiooni tasemele. Lavale olid kaarjalt veetud trammirööpad, minu jaoks vihje, et Annuška on õli juba maha valanud. Aga peade otsastlõikamiseks ei läinud, kõik olid väga sõbralikud ja seda professori tõelist tragöödiat, et tema enda loodud olevus istub talle pähe ja kipub koguni tema elu kallale, ei tulnud üldse välja. Veel oli laval mingi suur karkass, kus olid erinevad tasandid ja korrused: kord kujutas see treppi ja trepikoda koos liftišahtiga, siis teisi ruume professor Preobraženski korteris. Ja täiesti arusaamatult ja ebavajalikult olid selles versioonis Bulgakovi teosest olemas mingid kujud. Ljubjankalt, nr.1, 2 ja 3, kes tulid professori juurde elama, et teda majavalitsuse ja üldse nõukogude korra käest säästa, et professor ikka korralikult töötada saaks. Zina harrastas klaverimängu ja ta oli koos Darja Petrovnaga nii omainimesed, et sõid professori ja doktor Bormentaliga ühe laua taga. Tähtis element lavakujunduses olid veel raamatutekimbud, millest 4-5 kõrget kuhja kõrvuti asetatult laud moodustus. Majavalituse esimees Švonder polnud üldse nii tobe, jube ega naljakas, nagu olema peaks, temaga kaasas käiv Voznessenskaja oli aga üllatavalt enam-vähem, kuigi silme ees kummitas ikkagi Bortko filmist meelde jäänud hiilgav meesnaise kuju, kelle kohta professori märkus, et ta ei ole mitte esimees, vaid esinaine, tundus isegi kohatu. Sisse oli toodud ka filmiklippe, kuidas Uuele Inimesele dokument kätte anti, kuidas teda koos ema ja isaga (Voznessenskaja ja Preobraženski) pildistatakse jne.