Suur õgimine

„Suur õgimine“, lavastaja Lauri Lagle, NO65 Kartsin, et see on pooleldi, kui mitte päris, sama õudne nagu „Õitseng“. Aga õnneks ei olnud, kaugel sellest. Natuke liiga pikk ju oli, oleks võinud pooled asjad ära jätta ja ainult efektsematele kohtadele keskenduda, näiteks pikad monoloogid olid tüütud, mängu ja trikitamist oli palju huvitavam vaadata. Ja kindlasti oleks võinud ära jätta surnud loomaga mängimise, see ajas ikka tõesti südame pahaks, mingi ilma peata kana ja selle õlitamine ning täitmine, pidin korralikult pingutama ja silmi kinni katma, et mitte oksele hakata. Kui juba selle peal väljas oldi, et publikut mõnitada ja tal südant pahaks ajada, siis oleks võinud kohe täie rauaga äsada, surnud kana asemel niimoodi näiteks surnud kassiga mängida. Kiiduväärselt leidus inimesi, kes julgesid etenduse ajal ära minna, ma ise olin ka juba lahkumas, kui õnneks mõtlesin ümber, sest kanaga mängimine lõpetati ära. Seda etendust on hea vaadata, kui istud „kindlas“ kohas. Esimese rea publik on väga ohustatud, seal võiks pileti ostmisel olla mingi hoiatus, et pange ennast niimoodi riidesse, et teid saaks solgi ja veega pritsida. Või siis jagada esimeses reas istuvatele inimestele vähemalt vihmakeebid kaitseks välja. Kui ise ohutus kauguses istuda, siis tundus see isegi päris naljakas, kuidas esimene rida pidi kogu aeg hinge kinni hoidma, et mitte vett kaela või mõnda toiduainet näkku saada. Aga muidu kuidagi ebaeetiline käitumine teatri ja näitlejate poolt. Mingit sisu sellel tükil, nagu „Õitsengulgi“, ei olnud, aga siin oli kõik ikkagi huvitavam. Vist andis palju juurde ka see, et tõeline professionaal Linnateatrist oli kaasatud, Priit Võigemasti tegemisi oli väga huvitav vaadata, kõik, mis ta tegi, pälvis kohe tähelepanu ja nägi küllalt naljakas kui mitte täiesti naljakas välja. Hea stseen oli, kus Võigemast ja Klemets istuvad kraanikausis. Ja lihtsalt istuvad ja tšillivad kraanikausis, joovad seal veini, riivivad porgandit, suitsetavad. Ja pole üldse tüütu või tobe, nagu „Õitsengus“ samalaadsed niisama passimise stseenid mõjusid, millest see jubedus kuubis ainult koosneski. Vaatasin suurema osa naisnäitlejate kingi, Marika Vaarikul olid tagasihoidlikumad jalavarjud, soliidsed, väikese platvormiga sügavpruunid kingad, Eva Klemetsil aga nii vahvad suveplatvormid, et oleks tahtnud need tal kohe jalast kiskuda ja endale võtta. Klemets näitas parajalt jõu- ja ilunumbreid, näiteks lennutasid 2 meest teda kätest kinni hoides peaseisakusse vastu seina, kus ta siis jalgadega pika soolo maha mängis. Kõige lõpus on hästi pikk stseen, kus Klemets ennast erinevate toiduainetega kokku määrib ja ära sureb. Kõik surevad ära, kuigi tundub, et tühja koha pealt. Eks see mingi selline kõrgema arusaamise absurd ole, milleks peab olema semantiliselt või isegi semiootiliselt väga haritud vaataja, et sellest kõigest aru saada. Söömise stseenid olid ka vahvad, siis markeeris ülesöömist ja järjest kiirenevat söömistempot taustaks tiksuv muusika. Erinevate roogade nõudel lasti muudkui ringi käia, igaüks tõstab sealt endale midagi, aga söömist kui sellist praktiliselt ei toimu, vaid vähesed palad jõuavad näitlejaile suhu. Vahepeal sirutatakse ja raputatakse ennast, hüpatakse hästi palju, et toit kiiremini sisikonda jõuaks, siis toimuvad ka nõmedad tantsustseenid, mis nende näitlejate esituses küll üpris saamatult mõjusid. Teisalt aga võiski see saamatus tahtlik olla, mis üliprofessionaalset tantsu ikka ennast täisõginud inimeselt oodata, just niimoodi kohmakalt ja saamatult ta ringi liigubki. Veel oli andekas stseen Marika Vaariku keppimine ja temast gaaside väljaajamine. Tundus, et Vaarik on selles lavastuses nagu mingi eriline mõnitusalune, isegi mingid väga nõmedad keskea rõõmu soojapesu püksid on talle jalga pandud. Kui ollakse eelroa kallal, näpitakse salatit ja siis hakkab Võigemast järsku Vaariku tissi näppima. Ja mutt on sellest sillas, nagu on ta ka ilmselgelt tänulik Võigemastile peale pikka ja nilbet panniga keppimist. Ja ühe viimase roana süüakse sitta. Mingis mõttes ikka täielik publiku tajude keppimine, et kui kaua nad oksendamata vastu peavad.