Vodevillid

Anton Tšehhov „Vodevillid“, lavastaja Andjei Buben, Teater Vassili saarel Vist sama, mis meie „Maailmale nähtamatud pisarad“, eks kunagi, kui Linnateatri lavastus saab ära vaadatud, oskan võrrelda. Peterburlased esitasid lühinäidendid „Karu“, „Abieluettepanek“, „Tubaka kahjulikkusest“ ning „Juubel“. Algus oli väga paljutõotav, aga mida asi edasi, seda absurdsemaks ja tüütumaks läks, oleks võinudki kahe esimese vodevilliga piirduda, oleks heal tasemel ära lõpetanud. „Karus“ mängis leksnaist võrratu näitlejanna Jelena Martõnenko. Eelkõige võlus ta oma stiilse olekuga. Pikk ja peenike naine, suurepärase lauluhäälega, esitas alguses aariaid ja ka tema tekstilises osas oli palju laulu. Nagu hakkas tühja koha pealt laulma, hääl muutus iseenesest meloodiliseks, nii et näiteks närviliselt alanud fraas läks sujuvalt laulvaks üle. Oli palju liikumist ja nalja, sellised juhuslikud naljad, et inimesed jäid kuidagi naljakalt seisma või tabasid teineteist liikumisel ootamatult. Ja kogu selle vodevilli vältel ei väsinud ma imetlemast Martõnenkod, kui lahedalt ta mängis! Tema juurde tulnud võlanõudja Grigori Stepanovitš on talle alguses tüütu koorem, kellest ei saa teisiti lahti, kui tuleb ta duellile kutsuda. Ise midagi püstolistest teadmata, teadmata, kuidas relva käes hoida, veel rohkem, kuidas sellest pauk välja saada, on leskproua väga südikas. Ja väga tabavalt vaimukate reaktsioonidega. Laseb endale õpetada, kuidas püstolit käsitletakse, kuigi see õpetus läheb üle pooleldi erootiliseks stseeniks, mille ajal lesel on väga toredad reageeringud Grigori lähenemiskatsete peale. See oli tõesti vapustav. Teine vodevill oli juba nõrgem, kiskus oma pikkuses ja pideva karjumise pärast tüütuks, aga siin oli väga vahva lahendus aeg, millesse Tšehhovi tegelased toodud olid. Miski 50.-ndate aastate ühisköök, seinal ühiskuulatav raadio, milest ma ainult imelugusid olen kuulnud, et kunagi olid olemas sellised raadiod, et panid omale karbi seinale ja said seda kuulata, kui naabrid päris raadioaparaadi sisse lülitasid. Nagu selline satellit või valjuhääldi-raadio. Stseeni avanedes tulebki raadiost võimlemine, reibas meeshääl jagab muusika saatel juhiseid, kuidas võimlemisharjutusi sooritada. Paar lööktööle kihutavat plakatit stiilis „Osvoim golubuju dolinu“. Veel oli vahva atribuut vist puskariaparaat, mida isake järelkärus ringi vedas. Selleks toruks, mille kaudu purgist mullid peaksid välja mulksuma, oli jalgratta vile. Keset lava suur laud, mille ümber tegevus käis, taustaks määrdunud klaasidega uksed ja räpaste pitskardinatega aknad. Mees tuleb tüdruku kätt paluma, isa läheb õnnelikult tütart kutsuma, aga vist unustab tüdrukule öelda, mis eesmärgil naabrimees neile külla tuli. Tüdruk tegeleb oma köögitoimetustega, sel ajal, kui mees kõige tähtsama fraasi ütleb: palun teie kätt, tükeldab tüdruk nii suure õhinaga porgandeid, et summutab selle müraga kogu mehe jutu. Edasi lähevad nad selle üle vaidlema, kelle oma on lužniki ja pööravad kardinaalselt tülli. Kui tüdruk on peigmeest noaga taga ajanud ja kartulinuiaga pähe tagunud, lahkub solvunud peig, isa aga küsib tüdrukult hämmingus, kas nad siis „sellest“ ei rääkinudki. Nüüd saab tüdruk teada mehe tuleku tõelise põhjuse ja nõuab teda hüsteeriliselt tagasi. Peig tulebki tagasi, korraks suudavad nad sõbralikud olla ja koos halvaksläinud putru süüa, aga siis pööravad jälle tülli teemal, kelle koer on parem, kas mehe Otgadai või nende Ugadai. Kolmas vodevill „Tubaka kahjulikkusest“ oli täiesti arusaamatu, nn. mononäidend, lühike loeng-suts ja valmis. „Juubel“ kiskus juba täitsa absurdseks ära ja jäi sisult arusaamatuks. Milleks seda üldse vaja oli ja milles seal Tšehhovi huumor seisnema pidi. Mingid võtted pidid küll lavastuslikult naljakad olema, aga peale säravat esimest vodevilli ja tasemelt natuke nõrgemat teist, mis „Juubeliga“ võrreldes ikka hoopis teisest ooperist olid, tundus see kõik kuidagi mannetu. Isegi see ei aidanud, et mängis eilne lemmikstaar Svetlana Štšedrina. Tegevus toimus pangakontoris, kus midagi tähistati, olid väikeametnik ja ülemus, ametnik üritas tööd teha, aga kõik segasid teda. Ülemus ilutses niisama, teda mängis hästi naljakalt pikk Andrei Feskov. Kontorisse saabuvad ülemuse naine ja veel mingi paluja naine, toimub mingi arusaamatu virrvarr ja asi kisub juba üpris sürriks, selles laadis, et mitte midagi ei saa aru, miks nad niimoodi kummaliselt käituvad, miks peab tegelane ronima laua peale ja ennast teisele sealt kaela kallutama, miks peab ühte fraasi kuuldavale tuues seisma ühel jalal jne.