Keti lõpp

Paavo Piik „Keti lõpp“, lavastaja Priit Võigemast, Tallinna Linnateater Nagu sinna jubedasse teatrisse kohale jõudsin, hakkasin ohkima ja tundsin, et ma ei ole mitte millegagi rahul. Tuleb ronida kuhugi viienda korruse tasandile, mööda treppi ronida, seal ei ole isegi lifti! Ma ei saa aru, kuidas vanurid seal teatris käima peavad või see teater ongi mõeldud ainult noortele ja tervetele. Saal ajas närvi, kuigi seal olid isegi poolpehmed toolid, seljatugede ja käetugedega, aga ikka tundus kõik hästi nõme. Mingi Paavo Piig näidend, „Panso“ oli täielik jama, nüüd arvasin midagi samast ooperist näha. Kavaleht on nagu luuleraamat! Oi ma vihkan luulet! Ikka väga halb eelhäälestus oli enne etenduse algust. Algus oligi kurjakuulutav, mingi täiesti mõttetu tummstseen valgusemänguga, mida üldse korralikult näha pole. Ma saan aru, et lavastaja vaatab selle pilguga, kui ta istub tühjas saalis ja tema vaatevälja mitte midagi ei takista. Aga seda, kuidas keset lava lamab üks inimene, nägid vist korralikult ainult esimeses reas istuvad inimesed, kaugemale ei olnud maaslamajat üldse näha, sest eesistujate pead varjasid vaadet. Kui näitlejad on püsti või vähemalt istuvad, siis on nad ka pikemad, nii et siis eesistuja pea ei häiri, aga põrandatasandil toimuvat ei ole alates teisest reast korralikult üldse näha. Õnneks läks peale seda jaburat pimestseeni ja jubeluuletuse ära kuulamist asi normaalsemaks. Veiko Tubin oli luuletust lugedes Hardi Volmeri moodi. Kuigi stseen kiirtoiduketti tülitsema tulnud paarikesega tundus ka parajalt absurdne. Igal juhul mõtlesin ma, et niimoodi ju päriselt ei ole. Ma käin palju väljas söömas, aga pole kunagi midagi taolist näinud, et keegi hakkab avalikus kohas tülitsema. Aga siis tabasin, et tegelikult see ei olegi ju selline situatsioon, millega mina olen harjunud, et on käidavad kohad, uhked söögikohad, kus on puhtus, vaikus ja hea teenindus. See on mingi parkla juures asuv äärelinna kiirtoidukett, millistesse ma sattunud ei olegi. Söögikohas oli kohal ainult teenindaja, nii et paarike saigi ennast välja elada, pidades teenindajat tühjaks kohaks, kelle ees ei pea isegi häbenema, et oma suhteid lahata. Alguses tundus see arusaamatu, miks nii pikk tekst, miks on vaja kuskil söögikohas leti ees nii pikalt rääkida, selle asemel, et sööki tellida. Kui sööd, siis ei pea ju üldse rääkima. Ja ma ei saanud aru, miks teenindaja turvanupule ei vajuta, sellised kliendid oleks korralikust kohast kohe välja visatud, et nad töötajate ja teiste klientide rahu häirivad. Aga see ei olnud ju korralik koht, alles pärast sain sellest aru, kui tekstis hakkas kõlama, et söögikoht on kuskil äärelinnas parkla kõrval. Iseenesest oli see naljakas tüli, nii mängu kui ka teksti poolest. Ja edasi läks aina paremaks, järgmised stseenid tundusid juba päris reaalsed. Paarike tuligi ennast äärelinna välja elama, et siis tulla uhketesse ja kallitesse kohtadesse, kus mina olen harjunud olema ja olla seal minuga võrdsel tasemel, korralikult, teineteisele naeratades, hästi riides ja tehes nägu, et nende suhtes on kõik korras. Kuigi alles pool tundi tagasi peksis naine meest kotiga. Enne paarikese saabumist oli veel teenindaja sooloetteaste, see oli küll emotsionaalselt väga raske. Tabasin ennast mõttelt, kui raske tegelikult mind ümbritsevatel inimestel olla võib. Inimestel, kes mind teenindavad, kes minust tänaval mööduvad, kes minuga koos poesabas seisavad. Nad lähevad varahommikul sellisesse labasesse kiirtoiduketti tööle, teevad seal nüri näoga ajuvaba tööd, tõstavad toole ühest nurgast teise ja nühivad lappidega lauda, iga uue kliendi tulles tõstavad letile kandiku, selle peale paber, siis tellimus. Vaatavad pealt sama tühiste klientide toimetusi, viskavad nendest järele jäänud toidu koos kandikuga prügikasti. Kui kett suletakse, lähevad järgmisesse ketti. Ja see on siis elu. Ei ole lootust isegi rikkale mehele saada, sest rikkurid sellistes kohtades ei käi. Äärmiselt haletsusväärne, aga ajab naerma. Nagu ikka – komöödia on tragöödia, mis ei toimu sinu endaga. Tegelikult on enamus inimesi meie ümber nii õnnetud, nagu see teenindaja oma tühjuses oli. Lihtsalt kõik teevad head nägu ja üritavad olla positiivsed. Kui see teenindaja räägibki kellelegi, siis ei hakka ta rääkima sellise tekstiga nagu siin, et kuradi raske on, iga hommik mine mingisse peldikusse tööle, vaid ikka äärmiselt positiivselt, stiilis kui tubli ma olen. Mul on töö, saan iga päev tööl käia, teenin küll vähe, aga paljud teenivad veel vähem või on üldse töötud. Ma olen oma eluga rahul. Natuke ta rääkis ka selles positiivses stiilis, kui üritas kahe kõrgharidusega kutti paika panna. Eriti naljakas oli, kui teenindaja teatas, et ta oskab ennast kehtestada – endal toimub „majas“ täielik palagan. Kõik astuvad talle pähe, ei tee temast väljagi, vaata et näkku ei sülita. Millegipärast ilmusid söögikohta ka jänesemaskides neiud. Varsti on välismaal nii, et eesti teatrit tuntaksegi jäneste järgi. „Eesti teater? Aa, olen vist näinud küll, seal on kogu aeg mingid jänesed...“ Nagu rahvusloom juba. Jäneste stseen oli ka teksti ja mängu poolest hästi vahva, eriti huvitav oli seal mõistatada, kumb jänes kumb näitleja on. Kui Elisabet Tamme kehastatav jänes leti ääres balletiharjutusi tegema hakkas, leidsin oma arvamisele kinnitust, et see jänes on ikkagi Tamm. Eriti naljakas oli stseen: 1. mul suri isa ära... 2. oi kui kahju... aga ära nuta, pole midagi, küll kõik hästi läheb... Tõuseb laua tagant üles ja murrab esimese sammuga kingal kontsa ära. Ja siis algab tõeline hüsteeria. Ise ei luba teisel isa surma pärast nutta, aga murtud kontsa pärast nutab lahinal. Millegipärast tuleb viimase kliendina sellesse ketti Arvo Pärt. Peaaegu kogu näidendi vältel ketis olnud kutt propageerib narkootikume, lõpus ollakse hingelt valmis neid tarbima, aga reaalselt jäävad tabletid siiski puutumatult lauale lebama. Palju oli sellist arusaamatut ja teemast väljas, aga eks see ongi kaasaegsele dramaturgiale omane, et selline virrvarr toimub. Nii et täitsa hea lugu ja lavastus olid, algne antipaatia suudeti täielikult kummutada ja eelhoiakud ümber lükata.