Rudolf Allaberdi testament

Urmas Vadi „Rudolf Allarberdi testament“, lavastaja Urmas Vadi, Tartu Uus Teater Eks ta üks jama oli, nagu arvata oligi. Maru pikaks oli asi venitatud. Kuigi iseenesest muidugi meeldiv, selline ilus žest oma lahkunud õpetajale, et kaks tema endist õpilast (kuigi lõpus tuleb välja, et üks neist ei olnudki tema õpilane) tulevad kokku ja meenutavad austet pedagoogi. Hea, et kohe alguses mõned tema rollid üles loeti, muidu olin ma nagu ühes arvustuses, et loomulikult olen ma kuulnud nime Rudolf Allabert, aga ajalooliste põhjustel tema rollidest ei tea midagi. „Mehed sõdurisinelis“ tuli ikkagi tuttav ette, see oli tõesti traagiline, kui lehm maha lasti. Aga milline neist seal Allabert oli, ikka pilti ette ei löönud. Nii nad rääkisid ja meenutasid seal hästi pikalt, vahepeal joonistas Piret Laurimaa klaasi peale liivajoonistusi, aga nii osav ta muidugi polnud, nagu telekast näidatud ukrainlanna. Ikka andis päris kõvasti mõistatada, mis see kujutis seal nüüd olema peaks, mille ta valmis tegi ja siis kohe ruttu liivaga kinni kattis, nagu oma soperdisi häbenedes. Kui Vadi hakkas rääkima oma tunnetest seoses Allaberti surma ja matusega (miks ikkagi „matused“? ühte inimest maetakse ju, ühe inimese matus), siis mõtlesin, et nüüd tirivad sealt musta riidega kaetud kasti alt veel Allaberti muumia ka välja. Ja ega ma palju ei eksinudki, kuigi muumia-vahakuju ilmus välja hoopis teisest kohast. See oli ikka tõeline õudus kuubis! Nii jube oli, et tahtsin karjuma hakata. Isegi „Miserys“ rotist vere väljapigistamise stseen ei olnud nii õõvastav. Samas aga oli see äraspidin sürr autosõidustseen surnud Allaberdiga tekstiliselt näidendi parim, Ibsen ikkagi, kui oli huvitav kuulata ja jälgida. Seal oli hästi huvitavalt kokku pandud, et Allabert luges mingi vana salvestise pealt oma osa ja Laurimaa rääkis oma osa. Või oli Laurimaa tekst ka lindistatud, igal juhul paraja kajaga kõlasid need hääled. Siis tekkis ka selliseid naljakaid momente, et Laurimaa ütles midagi ära, hakkas sellele vastust ootama ja mängis edvistades tagaistmel istudes vanahärraga, kuni see lindi pealt oma repliigi kuuldavale lasi. Aga ainult selle toreda stseeni pärast peaaegu 2 tundi kannatada oli ikka väga liig.