Iphigeneia Aulises

Euripides „Iphigeneia Aulises“, lavastaja Lorna Marshall, NO66 Nagu ette oligi arvata – täielik jama. Päris uueks „Õitsenguks“ seda ei nimetaks, aga ega palju puudu ka ei jäänud. Mis mingist antiiktragöödiast tahtagi, neid ei kõlba lugeda ja veel vähem kõlbab neid lavale tuua. Kuigi selle tasakaalu mõttes, et üks põlvkond, kes elab, võiks näinud olla vähemalt ühte antiiktragöödiat on see asi nüüd paigas. Nähtud. Rohkem enam kunagi ei taha. Eriti jälle mingites talumatutes tingimustes, kus ei tehta vaheaega, mängitakse ruumis, mis pole üldse teatrisaal ja kus etenduse ajal välja ei saa. Istu ja kannata seal peaaegu 2 tundi. Õnneks oli kavasse ära toodud kogu näidendi tekst, nii et tundsin ennast nagu kunagi ammu kontsertide ajal, kui juhtus olema selline hea kontsertesitus, kus oli ka sõnaline osa ja see sõnaline osa oli kavale ära toodud. Siis oli vähemalt pika ja igava kontserdi ajal midagi teha – sai sõnu kaasa lugeda, lauljate hääldusest niikuinii midagi aru ei saanud. Ja seekord oli teksti lugemine samuti teksti mõistmisel abiks. Ilmselt vist ruumist tingituna, et see pole nende päris mängusaal, mängiti täiesti tühjas ruumis ehk siis mindi Nüganeni kasinuse teatrist veel kaugemale, ei kasutatud isegi kolme tooli, siis ruum kajas ja näitlejate tekst jäi neile kurku kinni. Eriti imestasin seda Risto Kübara puhul, no mitte ei saanud aru, mida ta seal rääkis, varem tema tekstiedastamisel küll selliseid probleeme pole olnud. Antiiktragöödiat oleks mõtet teha, kui tehakse midagi huvitavalt, mingi kiiksuga ja kindlasti asjadega täidetud ruumis. Nüüd oli tühi ruum ja mõned näitlejad selle täiteks. Ei erinenudki klassikalisest antiikdraama esitamisest millegi poolest, kui ainult kaasaegsed kostüümid, et näitlejad ei kandnud maske, koturne ega toogasid. Vaatasin 10 minutit seda jama ära, siis oli mul kõrini, oleks hea meelega ära läinud, kui see võimalus oleks olnud. Aga teadsin, et ees on veel poolteist tundi istumist!!!! Jube! Eks ma lugesin siis poolmagades seda lolli teksti kaasa, kusjuures tekst on ka nii segaselt kirjutatud, et mõnda rida tuleb mitu korda lugeda, enne kui aru saad, mida sellega öelda tahetakse. NO Teatrilt ma seda küll oodata ei osanud, et nende etendusel niimoodi igavlema peab. Ühe korra sai igavletud – Ühtsel Eesti Suurkogul, aga see oli ka erand, ma lootsin, et nad rohkem sellist jama ei korralda. Eks see oli muidugi ka televisioonist nähtud lõikudest ette teada, et tegemist on jamaga. Oleksin võinud piirduda nende televisiooni vahendusel nähtud lõikudega, kohaleminek ja piletiraha maksmine küll midagi juurde ei andnud. Tuleb ikka sellest õppida, et kui telekast on nähtu, et tegemist on jamaga, tühjas ruumis mängimisega, on teada, et tekst on samuti allapoole igasugust arvestust, siis pole mõtet kohale minna, et äkki juhtub mingi ime ja kohapeal tuleb välja, et tegemist on tõelise šedöövriga. Senised kogemused on näidanud, et hoopis vastupidi, lisandub veel viha enda peale, et ma ju teadsin seda ette, et see on igavene jama, mis ma nüüd siia ronima pidin. Meelde jäi üks koht, kus Mitrel Pohla Eva Klemetsi lahti riietas ja iga tema jäset kolm korda hõõrus. Peale seda hakkas kombinee väele jäänud Klemets ruumi seinaääri mööda ringi jooksma ja midagi karjuma. Mingi tühja lapsevankriga rallisid nad seal ka ringi. Vaatasin neid ja mõtlesin, et oleks siis kuidagi huvitavalt lähenetud, selliseid liikumisskeeme välja mõeldud, nagu „Kuningas sureb“. Siis oleks see ehk enam-vähem talutav olnud, kuigi „Kuningas sureb“ oli märgatavalt lühem ja palju huvitavamalt tabavama tekstiga, nii et poleks vist aidanud isegi see, kui oleks ruutu käidud ja seda kätel seistes tehtud. Noh tublid jah, et nii pika ja raskete nimedega teksti suutsite pähe õppida, aga... Mõttetu ja igav! IGAV!!!! Aplausi ajal oli tahtmine „buuuu!“ karjuda. Pean ma ikka selline argpüks olema, et ei julge ära minna, kui mul igav on ja saal pime pole ja ei julge isegi „buuu!“ karjuda. Ja sellise asja valis Anu Lamp draamafestivalile?! Tõotab jälle mingi mõttetu festival tulla, kuhu pole mõtet trügima minna, et seal kartulikoti peal mingites haisvates ruumides selliseid jubedusi vaadata ja mitu tundi suletud saalis kannatada. Boikott!