Padaemand

Pjotr Tšaikovski „Padaemand“, lavastaja Arne Mikk, Estonia Küllalt vanamoodne ja igav ning pikaksvenitatud ooper, aga kõlbas lõpuni vaadata küll. Sellest ma ikka veel aru ei saa, milles seisneb meie lauljate suurus, nad ei laula isegi orkestrist üle ja nende hääldus on täiesti allapoole igasugust arvestust. Ei tea ma kantileenidest ega alumises või ülemises registris kõlanud pianodest ja nende üleminekutest midagi, aga mingit sellist esitust, et oleks tahtnud püsti hüpata ja braavo karjuda, ei olnud kuskilt võtta. Oli palju piltide vahetusi, sellest tingitud ka igav lavakujundus, et saaks mööbli või asjad kiiresti eest ära tõsta ja järgmist stseeni ängima hakata. Laest rippusid alla ülisuured mängukaardid, ühe kaardi murdis katki Padaemandaks kutsutud krahvinna vaim ja küünitas sealt välja laulda. Lava tagumise osa kattis sild-trepp, mis ulatus mõlemalt poolt ette trepiks. Kuidas Liisa ennast ära uputas, jäi arusaamatuks, paks tädike Heli Veskus läks dramaatilisi poose võttes kuhugi lavasügavusse, mitte ei roninud silla peale ega hüpanud sealt alla, et ennast nagu realistlikumalt ära tappa. Krahvinnat laulis Riina Airenne, kes oli selle rolli jaoks liiga noor. Grimm oli küll hea, aga hääl oli poole noorema inimese oma, kui tegelaskuju ette nägi. Andis oodata kaks pikka vaatust ja siis alles kolmanda vaatuse lõpupoole kõlas selle ooperi kõige tuntum fraas, see ei ole isegi aaria, vaid tõesti ainult need sõnad aariast: „Vsja naša žizn igra!“, mida võis vahepeal kuulda vist juba enne minu sündi eetris olnud telemängu „Mis? Kes? Kus?“ tunnusmeloodia ja -sõnadena. Aga muidu täitsa talutav õhtu oli.