Päikese lapsed

Maksim Gorki „Päikese lapsed“, lavastaja Vladimir Tumanov, Teater Vassili saarel Hämmastavalt kõrge tasemega ühtlane trupp, nagu meie Linnateater. Eks see Gorki suur traagika oli, et ta lõpuks liiga sotsialismi ära pööras, muidu oleks täitsa Tšehhovi tase olnud. See näidend ongi perioodist, kui Gorki veel nii sotsialist polnud ja andis ikka Tšehhovi välja küll, nii stiililt kui sisult väga sarnased. „Päikese lapsed“ meenutas paljuski „Onu Vanjat“, isegi professori naine Jelena oli olemas, aga mitte Andrejevna, vaid Nikolajevna. Aga nagu Tšehhovilgi, selline naine, kellesse kõik armuvad. Siiski, Nikolajevna on oma mehele truu ja armastab hajameelset professorit, kes on pühendunud ainult oma tööle. Üks viimaseid stseene, kus Jelena Nikolajevna ja Pavel Fjodorovitš oma sotid selgeks räägivad, oli hästi armas, kuidas Jelena Paveliga natuke manipuleeris, ära minna ähvardas, kuigi tegelikult oli tema pilgust näha, et ta ainult mängib mehega, paneb teda proovile, et see õnnetu „jah“, nagu eesti kinoklassikas, kätte saada. Inetu Sonja asemel on siin väga ilus Lisa, mitte ühe peategelase tütar, vaid vaid Pavel Fjodorovitši haige õde. Lisat mänginud Svetlana Štšedrina oli tõeline iludus, selle õhtu staar. Erinevalt Sonjast ei ole Lisal ka õnnetut armastust, vähemalt vastuarmastuseta armastust mitte, kuigi koos armastatuga õnnelikuks saada pole talle siiski antud. Nagu Tšehhovilgi, teevad siin Gorki tegelased imelikke tegusid, midagi ootamatut, mida neilt ei eeldaks. Näiteks Lisa peigmees, temast tunduvalt vanem, kuid isikuomadustelt väga tore ja meeldiv mees, tapab ennast „tühja koha“ pealt ära. Räägib Jelena Nikolajevna kunstnikust austajale anekdoodi selle kohta, kuidas madrus rahvusliku au päästmiseks enesetapu tegi, läheb koju ja poob ennast üles. Ise on just Lisaga sotid selgeks rääkinud, neil käis pikalt kassi-hiire mäng, kuigi Boriss Nikolajevitš on Lisale mitu korda oma tundeid avaldanud, aga Lisa on seni leidnud, et ikka pole õige aeg. Ja milline armuavaldamise stseen neil siis toimub! Hakkavad mängima Bingot, sellist vanamoodsat, puust nuppudega. Lisa korjab nupud kotikesse tagasi ja siis viskub kirehoos Borissile kaela, nii et nupud laias kaares üle kogu lava lendavad, vaata, et saaligi ei kandu. See oli väga võimas ja ootamatu, pani täitsa kõvasti ahhetama, milline mängu ilu! Siis nad saavad natuke aega koos õnnelikud olla, kuigi neid painab kogu aeg midagi. Lisat painab igavesti see, et ta on haige. Väliselt on küll kõik korras, aga ta on nõrk ja mingi pika kroonilise haigusega, nii et nänni käib tal kogu aeg järel ja uurib, kas Lisal on rohud võetud ja kas ta on piima joonud. Mis Borissi häirib, sellest aru ei saagi, ühesõnaga, tema käitumine oli arusaamatu. Justkui leidis just ühise keele oma unelmate naisega, kelle poolehoidu ta nii kaua oodanud oli, neist sai ilus harmooniline paar ja siis on tal vaja ennast ära tappa. Lisa tunnetab seda, et tema armsamaga on midagi juhtunud, see on mõisas hästi rahutu öö, Pavel Fjodorovitš ja Jelena Nikolajevna lahkavad oma suhteid, kui Lisa keset ööd üles ärkab ja endale vastu pead tagudes mööda tube ringi käima hakkab. Lööb omale põmmdi vastu pead ja ütleb, et temaga on midagi juhtunud, Borissiga on õnnetus juhtunud, ma tunnen seda. Ka mõisa staatus on Gorkil sama nagu Tšehhovi „Onu Vanjaski“. Ka seal ei ela peategelane talle kuuluvas majas, s.t. talle enam mitte kuuluvas majas, mõis on müüdud ühele rikkale naabrile ja Pavel Fjodorovitš peab nüüd oma majas elamise eest maksma. Siin tuleks talle abiks rikka kaupmehelese pakkumine, kes on Pavelisse armunud ja pakub talle, et kui saab Paveli vastuarmastuse, siis kindlustab Pavelile suurepärase elujärje – nad võivad rajada isegi laboratooriumi Paveli keemiliste katsete jaoks. Pavelit võlub korraks sõna laboratoorium, see on tema meelest idee, muud naise juttu ta nagu tähele ei panegi, aga kui lõpuks aru saab, millest naine räägib, mis hinnaga ta selle laboratooriumi saab, siis õilis ja oma naist armastav Pavel muidugi keeldub. Eriti pingeliselt oli tehtud Borissi surmast teatamise stseen. Kunstnik tuleb kirjaga, mis talle Borissilt, nüüd juba postuumselt tuli. Sellest kirjast selgub, et Boriss tappis ennast. Enamus laval olevatest inimestest on seda kirja juba lugenud, aga Lisa eest seda muidugi varjatakse. Lisa on ärevuse tipul, kohe hullumas, talle ei saa seda kabelimatsu anda, et öelda, et tema kallim ongi surnud nagu Lisa süda aimab. Stseen muudkui venib ja venib, kõik veeretavad ebameeldiva tõe kuulutamist nagu lumepalli ühelt jutult teisele, Lisa jookseb ühe juurest teise juurde, püüdes aru saada, mis tegelikult toimub, kuni sisse astub üks mühkam ja ütleb nagu muuseas välja, et mis te jamate, Boriss on ju surnud. Peale seda lähebki Lisa hulluks, nagu Ophelia. Kogu näidendis sisalduv traagika oli esitatud läbi tugeva naljaprisma. Eriti naljakas oli keegi tegelane Hohol – kalsoonides veidrik, kes ei tea kust järsku majja ilmub ja imelikult käituma hakkab. Räägib mingit seosetut juttu, žestikuleerib ülepingutatult, taidleb ja lollitab, aga see kõik on tõeliselt naljakas. Siis olid veel paar tantsunumbrit, teenijad ja muidu lihtsam rahvas kiskus kogu aeg tantsu vihtuda, mõned kõrvaltegelased samuti, vahepeal ka peategelased. Lavastuses olid 2 hästi sarnast naist, ma lugesin kavalehelt tegelasi ja vaatsin, et seda teist naist ei olegi, aga kui tegelased lõpus kummarduma tulid, tuli välja, et teine naine oli ka, lihtsalt 2 näitlejannat olid hästi sarnased, nii et ma ei saanudki aru, kes neist kes oli, nad vahetasid vahepeal riideid ka. Nagu kuluaarides kuulda oli, tuleb Teater Vassili saarel sügisel taas meie juurde ja toob siia sellised hittlavastused nagu „Kaasavaratu“ ja mingi tuntud näidend oli veel, mis mul nüüd on meelest ära läinud. Võis olla midagi Tšehhovilt, aga päris kindel ma pole. Igal juhul mina väga ootan neid tagasi.