Võtame uuesti

Michael Frayn „Võtame uuesti!“, lavastajad Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper, NO73 Ootused olid suuremad, sest igal pool räägiti-kirjutati, et see on meeletult naljakas tükk. Eks ta omamoodi naljakas oli ka, naerda sai kõvasti, aga arvasin, et on midagi veel naljakamat. Ja kunstiliselt tasemelt ootasin ka rohkemat, lavastajanimesid arvestades. Aga oli selline küllalt keskpärane laadatsirkus, situatsioonikomöödia proovid ja läbimängud teatris. Selles teatris toimumise mõttes oli tükki küll huvitav vaadata ja Mirtel Pohla pakkus oma ilusas pesus piisavalt silmailu, teeb ikka nii kadedaks, et keegi nii ideaalselt täiuslikult ilus on. Pärast seda lavastust on kindlasti hoopis teine tunne ka järgmiseid etendusi vaadata, et mõtled sinna juurde, mis samal ajal lava taga toimuda võib. Kas käib samasugune tumm sõda nagu „Võtame uuesti“ trupi puhul? Eriti naljakas oli Risto Kübar pooleksmurduva tütarlapse rollis. Vahepeal olid nii suured naerukohad, et rahva naer summutas lavalt tuleva teksti, aga Risto Kübar rääkis pingutatult vaikse kõrihäälega, nii et tema tekstist ei saanud peaaegu üldse aru. Kuigi piisas ka Kübara Poppy nägemisest, ainult tema nägemine ajas juba naerust turtsuma.