Kuningas sureb

Homayun Ghanizadeh „Kuningas sureb“, lavastaja Homayun Ghanizadeh, R.A.A.A.M Kartsin, et see on ilge jama, aga oli hoopis vastupidi – täitsa vaadatav asi. Selline paraja pikkusega, nii et ei jõudnud ära tüüdata. Ghanizadehile omaselt liikusid tegelased jälle mööda ettemääratud trajektoori ja olid riietatud valgetesse hullusärkidesse. Kogu selle liikumise peale hakkas pea natuke ringi käima, kuigi sõna ring ei saa kasutada, sest eriti just sellest lavastusest tuli ka tekstiliselt välja, et kõik on seotud ruutude ja kastidega. Isegi väikse lapsena käidi isaga ruutu jalutamas. Hästi normaalne absurdidraama oli, parajalt naljakas ja absurdne, selline küllalt seosetu jutt ja kordused. Tegevus küll on, aga kuhugi see ei vii. Eriti naljakas oli Raivo E.Tamme eeslaval lamav kuju, ümara (?) olluse sisse peidetud narr. Liiguti põntsuva rütmi saatel, mida Elina Reinold raginaks nimetas. Lõpuabsurd oli ka naljakas, tuli välja, et need tegelased on hullumaja patsiendid.