Frederick ehk Kuritöö bulvar

Eric-Emmanuel Schmitt „Frederick ehk Kuritöö bulvar“, lavastaja Sergei Morozov, Vene Teater Siiani nähtud Schmitti tekstide lavastused on väga head olnud, aga see oli ikka üle mõistuse pikk, oleks võinud palju ära kärpida, mõttetud palaganistseenid. Aga iseenesest oli huvitav lugu, tegevus toimus teatris, kuskil vahetult peale Napoleoni aega. Aleksandr Ivaškevitši mängitud Frederick oli bulvariteatri täht, tegelikult oli tal teatris isegi rohkem psühholoogi funktsioon. Kuigi staar, ei kasutanud ta sellist naljakat liialdust, nagu naisstaar mademoiselle George, kes liikus ringi ainult koos saatjaga, tema ees käis tokki vastu maad taguv mees, kes valjuhäälselt väikeste pauside tagant kuulutas: „Mademoiselle George!“ Frederick aitas peita oma riieturi haavatasaanud vabariiklasest poega, oli vahendaja direktori ja võlausaldajate vahel, lahendas probleeme näitekirjanikuga, kes oli ahastuses, et tema alles esietendunud tükk ära keelati. Kõige muu taustal oli põhiline Fredericki ja Berenice'i väga ilus armastuslugu, aga samas jäi see kogu toimuva möllu taustal ka natuke marginaalseks ning väsitas ära. Väga hästi ütlesid peale etendust garderoobis ühes poisid: „Hakkasin just magama jääma, kui nad jälle karjuma kukkusid...“ No nii igav just ei olnud, et oleks uni peale tulnud, aga palju üleliigset ja venitatut oli tõesti. Hästi naljakas oli esimese armastaja ampluaaega näitleja stseen balletipükstes, kus talle pükstesse jalge vahele oli pandud hästi suur pall. Primadonna George tantsis ühest stseenis kolmanda jalaga, sellest oli kohe aru saada, et ta hoiab seeliku alla pandud jalga käega õhus, aga mõni stseen hiljem avaldati ka eriti pikkade juhtmetega publikule Savankova painduvuse saladus, kui ta kolmanda jala seeliku küljest lahti harutas. Natuke meenutas kogu see lugu „Ainsa ja igavese elu“ esimest osa, palju stseene teatris, näitlejatega, nende lavatagused tunded, prooviperiood. Ka näitlemisstiililt oli sarnane, selline vanaaegne etlemine.