Vihmamees

Dan Gordon „Vihmamees“, lavastaja Georg Malvius, Vanemuine Nagu arvata oligi, väga hea lavastus. Film oli küll ähmaselt meeles, kuigi sellest ajast peale, kui see näidend Vanemuise repertuaari ilmus, olen kavatsenud filmi uuesti üle vaadata, aga pole peale sattunud. Alguses ei suutnud Kütsarit kuidagi Cruise asemele kujutada, ikka oli selle mehena pigem Cruise silme ees, aga Tomminga puhul seda küll ei tekkinud, et oleks tema asemele Hoffmani ette kujutanud. Küllalt askeetlik lavastus oli, aga kuna oli palju stseenivahetusi, siis oleks olnud ka liigne loota, et iga stseeni puhul väga täpne ja detailne kujundus lavale tuuakse. Lava tagumist seina katsid kaubanduskeskustest tuttavad laest alla voolavad veejoad, need vulisesid mingi aja, aga suurema osa ajast seisid liikumatult. Büroomööbel oli läbipaistev, nagu konstruktoriosadest kokkupandud lauad, üle pika aja sai laval näha ka pehmeid voodeid, mitte riidega ületõmmatud kaste. Raymondi haiglatoas olid ainult valgete kaantega raamatud, nagu rõhutades, et tegemist on haiglaga. Kasiinos „Flamingo“ olid flamingokujulised roosad toolid, ka meestegelased olid selles stseenid kreemikasroosades ülikondades. Mulle meeldis Charlie filosoofia ja suhtumine, et kõige alus on raha. Kui on raha, siis kaovad ka probleemid, seda suhtumist ilmestas kõige paremini kasiinostseen, kus võidetakse palju raha ja Charlie on tõeliselt õnnelik, tema probleemid on (vähemalt hetkeks) lahendatud. Kui kaob raha, tekivad ka probleemid. Nii uued probleemid kui ka vanad, lahendamata probleemid. See tuli selles lavastuses väga hästi esile, kuidas meie enesetunne on rahaga seotud. Tommingase Raymond oli üllatusena päris värdi, nagu vend teda nimetas. Hoffmani Raymondist ei olnud meeles, et ta ka füüsiliselt kuidagi äraspidine oleks olnud, filmis oli ta lihtsalt natuke teistmoodi, hästi endasse tõmbunud ja võis hooti laamendama hakata, kõne oli küll eriline ja selline pikatoimeline olek, aga muidu poleks midagi saanud öelda, et see mees on kuidagi haige või teistsugune. Lavastuses oli aga Raymond silmnähtavalt füüsiliselt haige inimene, käis imelikult, hoidis käsi kramplikult harali, veiderdas näoilmetega, s.t. näitleja poolt väga oskuslikult kehastatud. Rohkem oleks võinud välja mängida selle momendi, kui Raymond esimest korda oma venda puudutab. Nagu haiglas Raymondiga aastakümneid tegelenud arst ütles, kes pidi olema Raymondile kõige lähem inimene, ta meeldib küll Raymondile, aga Raymond pole teda mitte kordagi puudutanud ega lase ennast puudutada. Oli ju ilmselge areng selles mõttes, et haige hakkas maailmaga kohanema, õppis tantsima ja elementaarset suhtlust, lasi ennast puudutada. Lõpp jäi kuidagi lahtiseks, ei olnud meeles ka filmi lõpp, et kas seal oli mingi kindel lahendus, kuhu Raymond siis lõpuks läheb või saab.