Vaba armastus

Leonard Gershe „Vaba armastus“, lavastaja Andrei Žitinkin, La'Teatr Mäletasin seda lugu eelmisest sajandist Vanalinnastuudio esituses nime all „Piknik kahele“, originaalpealkiri „Liblikad on vabad“. Siis meeldis mulle ainult 1. vaatus, see oli selline omapärane, eriti vaatuse keskel toimuv puänt, kui tüdruk saab teada, et poiss on pime. Tüdruk: „Pime oled vä?“, poiss: „Olen jah“, tüdruk: „Misasja?!“ Nüüd ette neid asjaolusid teades vaadata oli hoopis teine asi, sai kohe aru, miks poiss niimoodi imelikult liigub ja natuke imelikult käitub. Vanalinnastuudios mängis pimedat Donaldit väga hästi Rednar Annus, aga selle variandi Dmitri Djužev pingutas ikka väga üle. Läks kohe sellist tobeduste peale välja, et inimesi naerma ajada, umbes et ajas vahtu suust välja ja puterdas ja mängis ehtsat värdjat. Aga muidu oli täitsa tore, kuigi tüdruk oli liiga suure tagumikuga. Ja isegi teine vaatus tundus täitsa vaadatav, Vanalinna variandis tundus, et seal kadus see pinge kuidagi täiesti ära, mingi mõttetu vaatus oli. Siin aga tulid teises vaatuses lavale staarid, kelle peale saal plaksutas, aga keda mina küll ära ei tundnud. Võib-olla olen neid kuskil filmides näinud, aga mingid sellised meeldejäävad kujud nad ei ole, et oleks nende nime peale reageerida suutnud. Lõpp oli kuidagi eriti ajuvaba. Poiss elab mingis täiesti arusaamatus korteris – keset tuba on vann, mille peal on plaat ja ta kasutab seda lauana, lava tagumises nurgas on rippvoodi konstruktsioon, selle all on vannituba, kuhu külla tulnud poisi ema aeg-ajalt kaob. Ja poiss magabki nii kõrgel, kuigi ise väidab, et kardab kõrgust, diivani peal püsti seista on tema jaoks probleem, aga kahe meetri kõrgusele magama ronida ei ole. Lõpus läheb poiss ennast vanni tapma, laseb vanni dušivoolikuga vett täis, istub seal nuga käes ja üritab mitu korda veene läbi lõigata, kuni tüdruk tema juurde tagasi tuleb. Ja teatab: „Sa ei kujuta ette, kui väga ma tahan... süüa!“ Nagu olekski ainult söögi pärast tagasi tulnud. Vannistseeni vaadates tuli meelde Rakvere „Toatüdrukud“, kus vanni ja vannivett palju efektsemalt kasutati. Vanalinnastuudiost oli hästi meeles, kuidas Marika Korolevi mängitud tüdruk selle voodi avastab: „No ma olen oma elu jooksul ikka palju voodeid näinud, aga sellist...“ Siin see nii efektiivselt ei kõlanud, pealegi oli sõnastus kuidagi teisiti. Ja šinjooni äravõtmine ei olnud ka nii efektiivne nagu esmakordsel nägemisel. Võib-olla jälle sellepärast, et ma teadsin ette, et kui poiss hakkab tüdrukuga „tutvuma“, siis ta katsub tema juukseid ja talle jääb pihku osa juustest, mis poissi meeletult ehmatab.